Janek Mäggi: miks ma ära ei sure? Palun andke mulle andeks!

Saabusin neljapäeva õhtul Moskvast.

Seepärast ei saanud ma reedel minna klassivenna Eero (s 1973) ning laupäeval kabetrennikaaslase Lauri (s 1978) ärasaatmisele. Villemi (s 1971) omale sain, see oli mõni nädal tagasi. Pean vaatamata varahommikul saadud negatiivsele koroonatestile olema nädal veel eneseisolatsioonis. Kuni järgmise testi tulemuseni.

Eerot polnud kahjuks ammu näinud, kuid kooli ajal olime head semud. Laurit siiski. Villemiga oli suhtlus tihedam, veel paar kuud tagasi mängisime koos Eesti meistrivõistlustel kabet. Mehed, ma tulen järgi! Küll ma kunagi kohale jõuan, kuigi võtsite kohad varem sisse.

Need kolm sisuliselt üheaegset lahkumist olid väga kurvastavad. Läänes, kus surma ei ole olemas, kui parafraseerin tunnustatud psühhiaatrit, kes hiljuti koos abikaasaga mul kodus külas käis ning kellega lahkasime koroonaaegset elu maailmas.

Petlik lubadus

Surma eitamine lammutab ühiskonna alustalasid. Me oleme mõne kuuga loonud võltsmaailma, kus elame seepärast, et keegi teine suudab seda enda huvides ära kasutada. Kannad maski, desinfitseerid käsi, hoiad distantsi, elad igavesti. Meetmed võivad olla õiged, kuid lubadus on vale. Pettus.

Isegi kui mitte uskuda uudiseid, et maske toodavad orjad, ja mitte pöörata tähelepanu, et keegi julgeb väita, et neist ei ole kasu, lendavad miljardid eurod ja dollarid ühest taskust teise nii, et tavaline inimene ei suudagi märgata - ei võidelda mitte elude, vaid raha, au ja kuulsuse pärast. Maailmas, kus surma ei ole, on tegija see, kes tagab igavase elu.

Lääne ühiskonna vundament on igavesti õnnelik igavene elu maapeal, mille peamine vorm on jäägitu heaolu ilma vähimagi pingutuseta. Milleni peaaegu mitte keegi mitte kunagi ei jõua, aidaku terapeudid, valitsus, helde tööandja või kes iganes. Lugedes Mihkel Raua viimast raamatut saab juba enne sõnumi läbiseedimist selgeks - on illusioonid, mille peame endale avalikult tõeks tunnistama; ja tegelik elu, mis võib olla väljakannatamatult vastik.

Sõnad ja mõtted

Riigijuht ütleb: me võitleme elude eest, kuid mõtleb, et ta võitleb häälte pärast. Firmajuht ütleb: me võitleme elude eest, kuid tegelikult võitleb ta ükskõik mille müümise eest maksimaalselt suures koguses, maksimaalselt kallilt ning maksimaalselt paljudele. Tavakodanik ütleb, et ta muretseb kaaskodanike elude pärast, kuid tegelikult ei tee ta suurt midagi, mis on vastutustundlik ka teiste suhtes - ta mõtleb endale, heaolule, heaolule ja veelkord (enda) heaolule. Ja kui mõni loll end piinabki teiste hüvanguks, siis selleks, et sulgi saada ning neid rahaks või mõneks muuks väärtuseks vahetada.

Kui 11. septembri terrorirünnakutes 2001. aastal 2996 inimest surma sai, oli külvatud hirm totaalne, ja sellega võitlemine on neelanud aastaid miljardeid. Ühiskonna tasakaal löödi paigast ja kõht lahti. Sest surm astus tuppa, kuhu teda ei oodatud.

Surma ära peitmise eest on kaasaegne lääs nõus maksma hingehinda, isegi kui selle peitmise tulemusel sureb mõtetusse surma rohkem inimesi kui päästetakse, kui üldse päästetakse. Kui surm on vaiba all, ei ole teda olemas.

Otsekui Lääne-Berliinis

Maailma ja Eesti sotsiaalse tervise temperatuur kinnitab kõrget palavikku. Reisimine on raske, nt Venemaale hetkel ilma eriloata inimene naljalt ei saa. Ometi on läänemaalima pikaaegne liiakasuvõtlik globaliseerumispoliitika loonud meeletus koguses perekondi ja vabamaid suhteid üle piiride. Rääkimata ettevõtlusest. Eesti on Lääne-Berliin, millele on mõne kuuga müür ümber ehitatud. Kui inimesed ei saa omavahel suhelda, siis nad surevad ära. Haigustesse, meeleheitesse, kurvastusse, hingevalusse, igatsusse. 40 inimest päevas. Iga tund mitu. Eestis.

Lihtne on täita kõiki reeglid ja näida vastutustundlik, hooliv ja armastav. Raske on seda kõike tegelikult olla. Maailmas ei ole heaolu, mis on ühetaoliselt õiglane kõigile. Iga elu päästmine on võimatu. Sest tegelikult ei ole võimalik päästa mitte ühtegi elu - surma saabumine on 100% kindel, ainult kellaaega ei tea. Surma edasilükkamine on mõistlik, kui see on meie võimuses.

Kuid kas ta alati on? Kas me ei ole loonud illusiooni, et mõni paatoslik otsus on ravim, mis parandab kõigist haigustest, kuid tegelikult on ta kardin mustadest nõudest ja hallitavast toidust uppuva köögi ees, mis on tõmmatud ette selleks, et seda külaliste eest häbelikult varjata, haisu lämmatamata?

Vaieldamatult on Eesti arstid näinud kurja vaeva, et meie ühiskonna tervist hoida. Kuid minu vestlusel psühhiaatriga märkis ta veel: „Tervise puhul sõltub 45% geenidest, 45% eluviisist ning 10% meditsiinist." Villemit elustada ei suudetud, meditsiinist ei piisanud.

Üksindus ja hüljatus

Ma ei muretse enda pärast, pole kunagi muretsenud. Ma olen surmaks valmis kohe, neid ridu kirjutades, kuid arvestan riskiga, et elan 99 aastaseks. Kuid ühiskonna vaimse ja sotsiaalse tervise pärast olen mures küll. Üksindus ja hüljatus süvenevad. Nimetute ristide hulk ei vähene.

Minu vanemad tegid mind aastavahetusel 1972. 5. septembril 1973 kell 14.50 tulin Sakala tänava sünnitusmajas ilmale ja tõin neile rõõmu. Olge tublid, seal, kus teie juba olete! Kuid aastavahetusel lõppeb ka palju elusid, mis oleks võinud parema vaimse ja sotsiaalse tervise korral kesta, füüsilisest rääkimata.

Meie kõige suurem risk on olla ühe teema ühiskond, olla ühe teema inimesed. Ja olla täiesti üksinda. Üks teema ei liida, vaid küllastab ja lahutab. Eriti kui ta on kurnav ja ebameeldiv. Ning lahutab väga kiiresti.

Üksindus ei ole inimeste ümber, vaid on nende sees. Ma ei suuda ja ei taha ja ei oska laulda kaasa laule, mis on kohustuslikud. Ma tahan elada. Viimase minutini. Palun andke mulle andeks. Poisid, oli mis oli, ma olen teiega! Lõpuni välja.