Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Sa võid elada 100aastaseks!

545
18.04.11, Õhtuleht, Janek Mäggi: Sa võid elada 100aastaseks! Ise peaksime oma elu elama aga mõttega, et on täiesti võimalik, et me elame ka väga vanaks. Nt 97- või 100aastaseks. Ainult riigi peale loota ei tasu, kuid võimalikud tagatised tuleb kõik käiku lasta. Kui kaua teie kavatsete elada? Ja mida te selleks teinud olete, et igakuist pensionitšekki saada?

Tõenäoliselt ei ütle teile 1909. aastal sündinud Gertrude Janeway nimi suurt midagi. Kuid ta sai USAs hakkama teoga, mis pälvis tähelepanu. Talle laekus kuni surmani 2003. aastal Veteranide Administratsioonilt igakuine tšekk 70 dollariga selle eest, et tema abikaasa sõdis 1865. aastal lõppenud Ameerika kodusõjas Uniooni poolel.

Kuidas see võimalik on? Ta abiellus oma Johniga 1927. aastal, kui ta oli 18 aastat vana ning tema abikaasa 81 aastat vana.

Ühest küljest on tõsi, et me elame järjest kauem. Kuid see ei ole pensioniea tõstmiseks sugugi ainus põhjendus. OECD riikides oli keskmine pensionile jäämise iga 2010. aastal 63 aastat, mis on aasta vähem kui 1970. aastal. Tegelikult ei ole 40 aastaga midagi muutunud.

Üks asi on, milline on pensioniiga. Teine asi on, millal pensionile jäädakse. Economistis avaldatud statistika näitab, et enamikus lääneriikides jäädakse pensionile enne pensioniea saabumist, olgu selleks põhjuseks siis tervis või lihtsalt soov eluõhtupoolikul veidi puhata.

Kõige kauem töötavad (mehed) Mehhikos 72,2 eluaastani (neil ei jää muud üle), siis Jaapanis 69,7 eluaastani (neil on selline kultuur) ning Uus-Meremaal 67,1 eluaastani (neile meeldib töötada, see veedab aega). Prantslased jäävad pensionile juba 59,1 aastaselt (pensioniiga 60) ning sakslased 61,8 aastaselt (iga 65).

Pruudipõud pooles maailmas

Ehk sai palju numbreid, aga järeldused on lihtsad. Inimesed võivad elada väga vanaks. Ka meie võime elada väga vanaks. Kõik pensioniskeemid on rajatud tõenäosustele, mis ei pruugi täituda. Pensionileminek ei sõltu üldse mitte pensionieast, vaid tervisest, varanduslikust seisust ja tahtest. Kultuuril on väga oluline roll. Ja ka sellel, kas inimene on leidnud elus oma koha või mitte. Kes on leidnud, käsitleb tööd hobina ja vaba aja veetmise viisina ning võib väga vanana teha krapsakalt tööd. Kuni surmani.

Tänuvõlg nõutakse alati sisse

Millisena näeme Eesti tuleviku? Me oleme mõnes mõttes harukordne riik, kus on liiga vähe toredaid ja sobivaid (haritud, meeldivaid jne) mehi. Meil sünnib küll iga 100 tüdruku kohta 106 poissi, kuid juba 37 eluaastast on mehi vähem kui naisi. Tulemuseks on, et meil on fertiilses eas 100 000 naist rohkem kui meest. Mistõttu meie rahvastik väheneb ja vananeb. Kuigi me seda väga ei taha.

Vahemärkusena olgu öeldud, et pooles maailmas on probleem täpselt vastupidine. Täpsemalt Hiinas, kus on ühe-lapse-poliitika tõttu 100 miljonit vallalist meest «üle», ning Indias, kus poisslaste eelistamine (tüdrukute puhul tuleb abort kergelt) on viinud olukorrani, kus 1000 poisi kohta on keskmiselt 914 tüdrukut ning osades piirkondades on tüdrukuid 1000 poisi kohta vaid 800 ringis. Pole pruute.

Kümnete miljonite pruutide puudus viib jällegi ühiskondade vananemiseni ning toob kaasa ka selliseid suuri probleeme nagu vägistamiste arvu hüppeline kasv. Enamik mehi vajab naist nagu õhku. Mis on loomulik. Ja tore.

Ühesõnaga – ühiskonna stabiilsus, vanuseline struktuur, jätkusuutlikkus sõltuvad teguritest, mida saame muuta, aga mitte lõpuni. Ja inimlik sekkumine (nagu Hiinas ja Indias) viib loodusliku tasakaalu paigast ära. Noorte käsitluse järgi on vanurid «ühiskonnale koormus», kuid teisest küljest on nad ka noorte elu põhjuseks – nad on isad ja emad, vanaemad ja vanaisad. Küsimus on selles, kui suur tänuvõlg meil eelnevate põlvkondade ees on ja kes seda võlga peab maksma.

Moodne ühiskond ei jäta liigikaaslasi lihtsalt surema, olgu nad vanad või haiged. Meil ei ole ka jaapanlastele sarnast traditsiooni, millest rääkis legend Naruyamast – kus vanurid läksid mäe otsa surema. Loomulikult on igaühel meist, kes me praegu tööl käime, vastutus oma vananemise ees ja tulevikus hakkamasaamise ees. Paraku ei ole kõik inimesed vastutustundlikud ning seepärast peab riik võtma rolli vastutada nende eest, kes ise vastutada ei suuda. Riik peab ka vajadusel pensioniskeeme kogu aeg lihvima või täielikult muutma. Maailma rahvaarv ju kogu aeg kasvab, kuigi kahes suurriigis on jätkusuutlik tasakaal paigast nihkunud.

Ainult riigi peale lootma jääda ei tasu

Ise peaksime oma elu elama aga mõttega, et on täiesti võimalik, et me elame ka väga vanaks. Nt 97- või 100aastaseks. Ma ei oska öelda, kui kavala sõjaplaani Gertrude Janeway 1927. aastal maha pidas, kuid oma mehega elas ta koos vaid 10 aastat. Pärast seda sai ta tänu mehele pensioni 66 aastat. Ainult riigi peale loota ei tasu, kuid võimalikud tagatised tuleb kõik käiku lasta. Kui kaua teie kavatsete elada?

Ja mida te selleks teinud olete, et igakuist pensionitšekki saada?