Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Tagasi Saksa provintsiks"

396
18.01.10, DELFI, Janek Mäggi: "Tagasi Saksa provintsiks" Eesti pärast niipalju muretsema ei pea — me oleme üleelanud mitu rahavihma (1997 ja 2007) ning ka sellele järgnenud põuaperioodid. Lisaks on Eesti lihtsalt kirp, kelle käekõik mõjutab Euroopa rahasüsteemi stabiilsust väga vähe.

  
Raha on riigi tunnus rohkemgi kui tema rahvas ja territoorium. Iiri keel tuli Euroopa Liidu ametlike keelte hulka alles 1. jaanuaril 2007, sedagi osaliselt. Vaidlusi selle üle, milline maalapp millisele riigile (ajalooliselt) kuulub, jagub Soome Karjalast kuni Jeruusalemmani välja. Rahal on riigivapp ja/või monarhi pilt. Raha on võimu sümbol. Võimalik, et vähem kui aasta pärast visatakse Eesti kroon ajaloo prügikasti. (Vähemalt ajutiselt.) Milline on meie homne päev ilma oma rahata?
Eestil on oma raha kogemust umbes kahe inimpõlve jagu. 1918-1940 ning 1992-2010(?). Euroopa Liidu raha erineb küll oluliselt Eestis kõige enam käibel olnud rublast, kuid seoseid on siiski. Ka euro on suurriigi vapiloom. Ta elab meist sõltumatult, meie ei saa tema käekäiku peaaegu mitte kuidagi mõjutada.
1990ndatel aastatel, kui euro oli alles „töös“, kartsid sakslased väga, mis nende rahaga võib juhtuda, kui nad satuvad ühte rahaliitu nt itaallaste või kreeklastega, kes oma rahaga kuigi hästi hakkama ei saanud. Kartused olid põhjendatud, nagu elu on näidanud.
Eesti pärast niipalju muretsema ei pea — me oleme üleelanud mitu rahavihma (1997 ja 2007) ning ka sellele järgnenud põuaperioodid. Lisaks on Eesti lihtsalt kirp, kelle käekõik mõjutab Euroopa rahasüsteemi stabiilsust väga vähe.
Kõige suurem muutus, mida uus raha kaasa toob, on meeleolu muutus. Peale euro tulekut ei ole meil enam midagi suu..uurt oodata. Afganistanis jm sõdimine võib meie majandusliku heaolu, turvalisust ja tulevikuperspektiivi (kaudselt) kindlustada, kuid keskmine eestlane tajub pigem hukkunuid ja küsib endalt: milleks see?
Võimalik, et juba aasta pärast tehakse Eesti jaoks rahapoliitikat Frankfurdist, Euroopa Keskpangast. Mis on suurim turvalisusgarantii, mida me rahaga seoses saame endale tahta.
Tulevikus läheb meil raha stabiilsuse mõttes sama hästi või halvasti kui Saksamaal, Prantsusmaal ja ka naabermaal Soomel, kelle margad 1990ndate alguses samuti Eestis poolametlikult käibel olid.
Euroga saame me teatud mõttes ära teha ka eurotutele rootslastele, kes oma rahaga meid möödunud kümnendi keskel ära hullutasid ja sms-laenulikke intressitulusid röövisid (ja röövivad siia maani). Praegu miljardeid kroone Rootsi tagasi tassivad Rootsi pangad avastavad varsti, et Eestis neid (senisel kujul) enam ei vajatagi.
Euro tulek avardab oluliselt meie võimalusi hoiustada, võtta laenu ja investeerida väljaspool Eestit. Intressid kukuvad (n-ö kursirisk kaob) ja stabiilsus kasvab. Palgad ei tõuse kuigi kiiresti (kuid liiguvad vaikselt ühtluse poole teiste euromaadega), hinnad on samuti pigem paigal.
Eestis hakkab toimima uut moodi konkurents — meie hindu ei võrrelda mitte ainult siseturupõhiselt, vaid ka üle piiride. Ükski pank ei suuda endale enam ära põhjendada, miks sarnaste parameetrite ja asukohaga korteril on Tallinnas tagatisväärtus 200 000 eurot ja Berliinis 100 000 eurot. Selline olukord oli kolm aastat tagasi aga reaalasus. Euro kahandab püramiidskeemide tekkevõimalust miinimumini.
Euro tulek kasvatab oluliselt raha kui vara kogumise mõttekust. (Pangadeposiit on parem kui ebastabiilsed aktsiad või kuluv kinnisvara, eelkõige korter). Elu on näidanud, et kõige väärtuslikum maine vara maalimas on siiski raha. Ja isegi kui mõnikord tundub, et teda peab kogu aeg hullupööra investeerima, juhtub sageli, et pikemas perspektiivis on kõige kindlam (igapäevaeluks otseselt mittevajaliku) vara väärtuse säilimise viis kindel raha (euro, dollar, jeen), kui teda ei ole just pööraselt palju.
Paljude inimeste jaoks toob euro esialgu kaasa mõningase masenduse. See on midagi sellist, nagu ülikooli lõpetamise nimel meeletult pingutanud inimene avastab peale diplomi kätte saamist, et tegelikult ei olegi teda ja tema haridust kellelegi vaja. Diplom (euro) kinnitab küll hariduse olemasolu, kuid ei tee meie eest ei karjääri (arenda majandust) ega too õnne (ei muuda meie meeleolu). Ta on kõigest üks lisavahend, kuidas elada senisest täisväärtuslikumat ja kvaliteetsemat elu.