KES KASVATAB ÜMBER VALITSEVA KLASSI?

Jürgen Ligi viitas hiljuti Facebookis: “Tsitaat on kehv põhjendus.” Seepärast ei hakka ma tagasi vaatama ja proovin mitte meelde tuletada, mida on inimloomuse ümberkasvatamiseks ajaloos tehtud ja milliseid tulemusi saavutatud. 

Ma ei anna hinnangut, kas neid katseid võib pidada õnnestunuteks või ebaõnnestunuteks. Väldin ka liigseid allikaviiteid, kuigi kuklas toetun oma tähtsaima õpetaja Toomas Pauli mõttele: kõik minu mõtted on kuskilt laenatud, kui ainult mäletaks, kust täpselt.

Praeguse Eesti kõige silmatorkavam hoogtöö on Eesti vabariigi kodaniku ümberkasvatamine – täiuslikuks inimeseks. Me ei kasvata teda, nagu kasvatame last – heas usus, et tast saab inimene. Me kasvatame teda selliseks, nagu valitsev klass seda endale ette kujutab – milline üks inimene olema peab, et ta tohib Eestis elada ja avalikult sõna võtta. Tsensuur on täiuslik.

Kuigi kohalik valitsev klass muutus osaliselt aasta tagasi, on mõned kasvatusmeetodid sama hirmuäratavad, kui olid eelmise valitseva klassi, nüüdseks vaesunud aadli omad – nende jõhkrus ei jää eelmistele vähimagi määral alla. Need on lihtsalt teistsugused. Läti õlu on uue ajastu peenhäälestuse margijook.

Riigijuhtidele 0,5 promilli kohustuslikuks

Valitseva klassi hulka ei kuulu mitte ainult need poliitikud, kes saavad oma töö eest riigilt palka, vaid ka need iseteadlikud, kes teevad poliitikat vabatahtlikult (loe: tahtlikult): kirjutavad Mihkel Muti kujundit kasutades arvamusliputusi, sõimlevad Facebookis, kui hirmsad inimesed nende ümber siin mandunud Eestis elavad, piketeerivad, boikoteerivad, žongleerivad, saboteerivad.

Nad on nõus viibima vaid echo chamber’is (inglaste väljend inimeste kohta, kes elavad ruumis, kus on ainult neile sobivad arvamused, nt nende endi Facebooki sõbrad jms), kuid konfliktses Eestis ei ole see võimalik. Ikka on mõni kaasteeline, kes arvab või teeb midagi, mis on kajakojarahvale talumatu. Ja ongi sõnasõda lahti ja ärpluskahurid müristavad.

Meil on väga mitu poliitikut, kes teavad täpselt, kui palju inimene tohib juua, kellega magada, mitu last sigitada, kuidas tööd teha, palju palka saada, millal puhata, millest mõelda, mida süüa, kuidas meelt lahutada, millal haige olla, kuidas surra. Väga tähtsatel kohtadel. Kui nende avalikele sõnavõttudele kajab vastu midagi muud kui see, mida nad ise ütlesid, on nad raevunud, solvunud, hüsteerias.

See, et mitmes Euroopa riigis inimesed “täis peaga” autoga sõidavad, ja see on seadusega lubatud, nende arvamust ei kõiguta. Nulltolerants on igas vallas ainus lubatud hälve, kuid nulltolerantsi taga ei ole mitte hoolivus, vaid padukurjus. Klassiviha ja rassiiha – ainult minusugused kõlbavad.

Palgatud aplodeerijate ainuõigus

Pühakpoliitikud suudavad avada ainult suu, aga mitte kunagi südant. Nad usuvad, et iga “meede”, millega nad ühiskonda paremaks muudavad, toimib ja on proovimist väärt. Nende õnneks on meil piisava suurusega kaardivägi hiilgava tähelepanu all olevaid klakööre, vaimsuspuudega kaskadööre, kes hüppavad läbi iga akna – valu tundmata.

Seepärast tundub meile, kui mõni nutikas talupoeg oma suu avab ja ta selle eest mõisatallis emotsionaalselt vigaseks pekstakse, et see ongi mõistlik. Mõned sõnad, mis meid kindlasti mõisatalli saadavad, on näiteks homo, pagulane, naine, vägivald, tehku tööd jpm. Homo – 100 hoopi. Vägivald – 250 hoopi. Alkohol – 500 hoopi. Naine – 1000 hoopi.

Kui uskuda kõike, mida omakasupüüdlikud ametnikud, aktivistid ja poliitikud (selliseid on kõigist rühmadest vaid väike osa, kuid nad suudavad röögatada nii, et kogu ühiskond kurdistub) räägivad ja kirjutavad, on kodanik mitte ainult vastik, labane ja ebameeldiv, vaid ka ajuvaba, ilma ajuta. Kuid ärgem uskugem.

Ärge sundide sallima, ärge keelake joomast

Eesti inimene joob igal juhul nii palju kui ta tahab, mitte nii palju kui riik lubab. Eesti inimene sallib igal juhul rohkem, kui teda ei sunnita sallima. Eesti inimene ei muuda oma käitumust kaks kuud enne valimisi, et eesmärgi saavutamise järel oma populaarsusdieedile selg keerata ja jälle suust mitte ainult sisse, vaid ka välja ajada seda, mis ebameeldivad ajurasvakilod kiiresti taastab. Kes teeb teisiti, ei ole õige eestlane.

Ma ei usu, et ühtegi inimest on võimalik ümber kasvatada. Ma usun, et inimest on võimalik õpetada. Jooma mõistlikult, armastama oma perekonda, olema töökas, viisakas, veetlev kaaslane mitte ainult sõpradele, vaid kogu ühiskonnale. Õpetamiseks ei pea kogu aeg trahvima, piirama, keelama, sundima, korrale kutsuma, nurka panema, meediahäbipostis mädamunadega loopima. Õpetaja peab olema eeskujuks. Suitsetav poliitik räägib tubaka kahjulikkusest? Vabal ajal kiirust ületav politseinik teeb mulle kiiruse ületamise eest trahvi? Ja jääb siis jommis peaga kolleegile vahele…

Mul on selline riukalik mõte, et võib-olla peaksime proovima korra ümber kasvatada ka valitsevat klassi. Ütlema neile, et ärge jooge salaja. Kui joote, jooge avalikult. Raekoja platsis. Kogu rahva silma all. Sundima kiirust ületama ainult avalikult – valitsejate autod, ka eraautod, olgu kõik punased.

Kui valitsete, siis valitsege nii, nagu te valitseksite iseennast. Võib-olla on siis häbi piisav, kui sõnad ja teod kokku ei lähe. Või saame teada, et me ise tahamegi, et meid valitseksid need kõige paadunumad. Sest meie kõik, eestimaalased, olemegi sellised, millised me kohe üldse mitte olla ei taha. Kuhu põgeneda iseenda eest? Ainult poliitikasse. Selle kujundajaks.