Janek Mäggi: debatid raha juurde ei trüki

Poltiitik peab mõistma, kuidas raha riigikassase tekib. Ahelat mõistes oleks otsused targemad.

Eesti avalikkust vallutanud poliitilised arutelud on keskendunud küsimustele: kas valetada on ilus; kas kõik kodanikud saavad endale huvi korral teha piisavat kiirelt oma erakonna, et nautida erakonnatoetust ja riigikoguliikme palka; kas võimul on õiged või valed inimesed (loe: näod). Teemad needki. Kuid minu meelest pigem teisejärgulised, kaugel esmatähtsast.

Selle loo kirjutamise ajal olen Frankfurdis, Euroopa rahanduspealinnas. 15 aastat tagasi saatis Äripäev mind siia koolitusele. Kahe nädala jooksul sain koos ca 20 Ida-Euroopa ajakirjanikuga laiaulatusliku ülevaate Lääne-Euroopa rahamaailma toimimisest. Loenguid pidasid tipp-pankade juhid ja tipp-poliitikud. Sain palju targemaks.

Meid valgustati põhjalikult, kui tihedalt on lääne äri- ja poliitikamaailm omavahel põimunud. 1997. aastal kehtis veel Saksa mark ning pankurite ja poliitikute põhimure Euroopa panganduse aastakonverentsil – kus kõne pidas ka toonane Saksamaa liidukantsler Helmut Kohl – oli, kuidas poliitilised soovid viia majanduslikega kooskõlla – see näis võimatu ülesanne, ja seda ta oli. Juba siis ei sobinud nt Kreeka ja Itaalia toona veel tulevasse euroalasse. Kuid poliitiline surve sai majanduslikust võitu. Rahaliitu nad said ja siin me oleme. Eestis on samasugune oht õhus.

Muidugi oli ilus, et president Toomas Hendrik Ilves kutsus poliitilisi sõnavõtte ja aktsioone korraldanud isikud võimupoliitikutega ühise laua taha. Loomulikult peab kõigil ühiskonna liikmetel olema võimalus oma seisukohti välja öelda. Ühiskonna asi on (valimiste teel) otsustada, kas need mõtted väärivad elluviimist või mitte. Millised neist võiks eestimaalaste rahulolu suurendada ning tagavad riigi kestlikku arengu?

Parmude rünnaku all

Üheksakümnendatel oli eestimaalaste nälg raha järele niivõrd suur, et isegi laste tegemiseks ei jagunud piisavalt aega. Nüüd oleme teises äärmuses – oleme alates 2008. aasta majanduskriisist mõistnud, et raha teenimine on paganama raske – kulutamine on palju meeldivam ja hingekosutavam ajaviide. Kreeklased ja itaallased said sellest aru ammu enne meid – nad olid sakslaste meelest mustad lambad juba 90ndatel.

Ettevõtlusest räägitakse Eesti avalikus ruumis vähe, ettevõtja ei ole populaarne amet. Ettevõtja kuvand on vereimeja, keda maksuvõtjad-parmud on paraku verest üsna tühjaks imenud. Hukkamõistust ei pääse ettevõtja ei õnnestumisel (ahne!) ega ebaõnnestumisel (saamatu!).

Ansipi tippmarke naljalt ei löö

Frankfurdi kommunikatsioonimuuseumis leiab aparaate, mis on ligi sada aastat vanad ning millel on kaubamärgid Siemens (asutatud 1847) või AEG (1887). Sakslased on oma ettevõtluse üle pööraselt uhked – ettevõtluses on raha teenimine palju lihtsam kui maksuvõtjana ettevõtja verd imedes. Saksa uhkus ei ole mitte Berliini bürokraatide ultramoodsad klaaskambrid, vaid Frankfurdi kui Euroopa teise ja maailma neljanda finantskeskuse pilvelõhkujad. Äris ongi sakslased ka palju rohkem positiivset korda saatnud kui poliitikas – kui meenutada kas või Teist maailmasõda. Me võiksime ka äris palju rohkem pürgida. Palju meil neid Eesti kapitalil ettevõtteid üldse on? Vähe.

Eestis on palju inimesi, kes tahavad või tahaksid tulevikus töötada riigikogus, sest seal makstakse neile elu parimat palka. Enne võiksid nad aga proovida ettevõtluses (riigile) raha teenida ja siis alles riigikogus seda kulutada. Poliitik peab mõistma, kuidas raha riigikassasse tekib. Ahelat mõistes oleks otsused targemad.

Riigi rahanduse vundamendi ainuke alus saab olla kohalik ettevõtlus, mis suudab kaupu ja teenuseid üle riigipiiri müües raha koju tuua. Riigisisesele raha ümberjagamisele tehtavad pingutused on samad, kui isa ja ema vahetavad omavahel rahakotid ära. Riigi kui terviku heaolu sellest ei parane. Hädalisi peab aitama, kuid see ei saa olla strateegia heaolu kasvatamiseks.

Praeguse arutelu keskes on küsimus: kes peaks riiki juhtima ja kuidas «see õige» peaks võimule saama? Kuid sotsiaalse ängi põhjused on majanduslikud. Eestis ei ole piisavalt töökohti, meil on vähe ettevõtteid, kes suudaksid neid luua, meil ei ole nälga majandusliku edu järele, kuid tahaksime nautida täiel rinnal selle vilju. Siin on valitsusel vähem ära teha kui kodanikel.

Sakslastelt on palju õppida. Väga paljud finantsinimesed, kes töötavad Frankfurdis, elavad linnast väljas. Iga sent on kuldaväärt. Sakslane mõtleb kogu aeg, kuidas võimalikult palju teenida ja võimalikult vähe kulutada. Paljud eestlased (kes avalikkuses oma rahulolematust Eesti riigi ja selle tänaste poliitiliste juhtidega väljendavad) mõtlevad aga, kuidas saada raha ilma selle nimel oma keha ja vaimu pingutamata ning kuidas elada «täisväärtuslikku elu».

Kuna olen oma ettevõttega 10 aastat olnud Saksa kommunikatsioonikontserni Media-Consulta Networki liige, tean hästi – sakslased maksavad hästi ainult väga korraliku töö ja pingutuse eest. Eesti-pärast janditamist nad ei salli.

Kui kisamise ja käramise saatel ümarate laudade taga sünnivad elluviidavad ideed, kuidas Eesti riik oleks veel suuremas «kasumis», olen rõõmus ja õnnelik kodanik. Andrus Ansipi juhitud Eesti tippmargid on väga kõvad, et neid mütsiga lüüa. Ta on oma tööd teinud hingega ja tulemuslikult. Aga proovida võib.