Janek Mäggi: President pidagu ametit maalides!

Parima presidendi portree tegi Kaido Ole Toomas Hendrik Ilvesest.

Ka Jüri Arraku portree president Merist oli tugev, ülejäänud pigem mitte.

Ülle Madisel soovitatakse püüelda teiseks ametiajaks, et sünniks tugevam portree.

Presidendi paraadfotot tegeval fotograafil on suur eelis teda maaliva kunstniku ees: ta saab jäädvustada lootust, innukust, tulevikku, sest foto tehakse enne ametiaja algust – kui kõik on veel ees. Maalija peab pilti panema ametiaja kurnatuse, tüütuse ja väsimuse ning siiski näitama, et presidendi pärand on hunnitu, jälg on unustamatult suur, kirjutab huvikaitseagentuuri Powerhouse juht Janek Mäggi.

Eesti seniseid presidente jäädvustanud kunstnike kohta tuleks kindlasti öelda, et kõik on tegijad, tabanud märki. Tahtmata olla tujurikkuja, on õnnestunud väga hästi siiski vaid paar tööd.

Parimaks pean Kaido Ole tööd Toomas Hendrik Ilvesest, mis maalioksjonitel võidaks kõiki ülejäänuid pika puuga. Pildis on küll palju Kaido Olet, kuid mitte millimeetritki vähem Toomas Hendrik Ilvest – kelmikat, eneseteadlikku, mõjukat ja siiski lõpuni siirast meest ka seal, kus siirus talle alati kasuks ei tule. Teise 100 000 eurot võiks saada Jüri Arraku Lennart Meri eest, mis ei ole üldse nii väga Arrak, pigem päris-lennart-igal-juhul.

Ülejäänud nelja töö turuväärtus on pigem madal. Nii Konstantin Pätsi, Arnold Rüütli, Kersti Kaljulaidi kui ka Alar Karise portreed on vähemväärtuslikud – neis puudub ühiselt see tõeline niuh või tippkunstniku käekirjast oluliselt erinev kraabe – ootamatus, värskus, ilmekus, lennukus – nad on liiga tavalised ja võibolla seetõttu ka tuimad.

Kunstis loeb loomlikult oluliselt rohkem see, kes maalis ja alles siis, mida või keda maaliti. Nii on see ka presidentide maalide puhul.

Kunstimuuseumite hundina, olles käinud küllap enam kui 100 kunstimuuseumis maailmas, on mulle silma jäänud, et parim portree on selline, mis esimese silmapilguga ütleb, oot, mis see nüüd on! Selles mõttes on Kaido Ole seadnud lati konkreetse žanri puhul väga kõrgele.

Aga Olel oli ka kõige pikem aeg presidendi pärandit mõtestada, sest peale Lennart Meri on Toomas Hendrik Ilves olnud ainuke kaasaegne president, kellel on õnnestunud saada tagasi valitud. Tagasivalimine ei ole presidendile võimalus, vaid moraalne kohustus seda püüda – näidata, et see, et te mind valisite, oli mõistlik, ma väärisin seda.

Tõnis Saadoja Alar Karis on äratuntav, loomust tabav, kuid veidi kössis ning väsinud. President ei saa ära väsida, väsinuna ajalukku minna. Kadrioru lossi seinal on ta ehk liiga familiaarne, liiga vabaajalik, liiga omamehelik.

Kuigi tänapäeval on moes, et presidendi vastuvõtul käivad valgetes tossudes ülikonnastatud tüübid, oleks mina oodanud valikut: kui juba valged tossud, siis valged tossud, mitte positsiooni eirav omamehelik igavus.

Kui kõik presidentide portreed kunstnike liidule tagasi annetada ja aukude täiteks müüki panna, siis saaks palju raha muidugi iga töö eest. Viiekohalist summat on kõik väärt, kuuekohalist siiski ainult kaks.

Kuna peagi on algamas uue presidendi Ülle Madise ametiaeg, siis maalide järgi võiks Madisele soovitada töötada nii, et tuleb ka teine ametiaeg – siis suudab kunstnik paremini ära tabada presidendiametis saavutatut ja seda pildi sisse panna; mitte ära väsida, et avalikkusel ei jääks muljet, et elu Kadriorus käis nagu Õnne 13s: viis aastat ja ei ühtegi sündmust; maalida ametit ise nii, et seda oleks väga kirgastav teha ka kunstnikul – värvi, proua president!