Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Rõivase kvaliteedimärgiks on väline. Uhke olek, uhke eluviis, liigne enesekindlus

8.11.2016, Eesti Päevaleht, Janek Mäggi

Taavi Rõivast haletseda ei tasu. Ta on saanud noore mehena mitu aastat ringi summida poliitilises kõrgliigas, olla ühel pildil Angela Merkeli, Barack Obama ning paljude teiste esimese suurusjärgu tähtedega.

Pigem on paljud teda kadestanud ja ennast temast paremaks pidanud, kuid tool on kuulnud temale. Ma pean silmas just tegevpoliitikuid, sh Reformierakonna sees. Rõivase kvaliteedimärgiks on väline. Uhke olek, uhke eluviis. Kriiskavad sokid, puidust käekell, kallid ülikonnad, peened ja moekad mantlid, pruunid kingad. Täiesti vastupidiselt Andrus Ansipile, kes hindas sisu, reklaamis oma püksiviikimisoskust ning kasinat eluviisi. Natuke ka rattasõitu, esines innuka rahvasportlasena. Tipp-poliitik, kes kolib Laidoneri villasse, kauaks võimule jääda ei saa – konkurentide kadedus võtab ta kiiresti maha. Äripäeva galerii “Mina ja kuulsus” ütles Rõivase valitsemisstiili kohta kõik – saan kokku, teen pilti, panen Twitterisse ja riik ongi juhitud. Jääb vaid mõningane peenhäälestus ning kui Jevgeni ja Margus liiga palju ei porise, langeb kogu au ainult ühele märgile – oravale pintsakurevääril. Paraku esindab Reformierakond tänases Eestis vaid 158 971 inimest (2015, riigikogu valimised), mis on kaugel 1,3 miljonist, kellest väga suur osa ei tea, mis taim on idufirma ja kas ta on Eestis võõrliik nagu hiidkaruputkki. Mis läks valesti? Rõivas suutis 2014. aastal õigel hetkel lüüa käe tordi sisse, kuid ei märganud seda sealt enam välja tõmmata. Isegi koalitsioonikaaslaste jutust jäi mulje, et peaminister kasutab oma bürood reisikorraldajana. Tahe olla tähtis ei pruugi inimest veel tähtsaks muuta. Mõjukus oli madal. Ei mäletagi, kas meil on kunagi varem olnud peaministrit, kelle avaliku kuvandi põhiosaks on: “Ma olen nii tore, ma teen nii hästi, armastage mind.” Kusjuures, tõe huvides võib see osalt isegi nii olla, kuid ise ei tohi sellist muljet kunagi jätta. Rahvale ei meeldi eneseimetlus. Pehmema olekuga Hanno Pevkur oleks valitsemisel olnud tõenäoliselt palju tagasihoidlikuma ja vaoshoituma käekirjaga. Pigem olgu poliitik ikka vaikselt väärikas kui kärarikkalt silmatorkav. Isegi kui kriitika ei ole põhjendatud, loeb siiski väga palju see, et asjad paistavad siirad. Rahva eest tuleb tunda aukartust, mitte olla üleolev. Rõivase kiituseks tuleb kindlasti öelda, et talle on väga meeldinud peamister olla. Inimene, kellele tema töö meeldib, teeb seda kindlasti paremini kui see, kes peab seda tegema teiste sunnil. Kui meenutada Itaalia-Prantsusmaa superfilmi “Habemus Papam” (2011), kus paavstiks sai mees, kes paavstiks ei tahtnud saada, siis Rõivast selles patus kindlasti süüdistada ei saa. Mõnikord tuleb selleks tagasi astuda, et mitu sammu edasi astuda. Rõivast iseloomustab liigne enesekindlus: no mis te siin nüüd räägite, mina tean, kuidas asjad on! Kuid ühiskond on palju suurem, kui isegi ühe eriti suure poliitiku arusaam sellest. Haige Winston Churchill ei saanud 1955. aastal ise aru, et tema aeg on läbi ning kuninganna pidi talle seda isiklikult ütlema. Kui Tony Blair suutis oma PR-nõuniku kinnitusel Suurbritannia ühiskonna täielikult ära tüüdata 10 aastaga, siis Taavi Rõivasel kulus selleks 2,5 aastat. Teatud mõttes oli traagiline ka see, et Rõivas ei suutnud leida endale ustavaid liitlasi, ei suutnud neid luua – teiste erakondade hulgas. Liiga järsk oli tema stiil teisitimõtlejate hulgas. Kuid kindlasti õppis ta palju ja ei kao Eesti poliitikast kuhugi. Saab näha, kui kaua ta Ossinovski soovitusel jalga puhata saab.