Janek Mäggi: Sotsialismi hiiliv tagasitulek

Kes võtavad riski ja investeerivad siia, on köiemüüjad, mitte heategijad halastajaõed.

Lenin ütles, et kapitalist müüb meile ka köie, millega saame ta üles puua. Erasektori ülistamise ajad on läbi ning paks ja rammus riik meeldib ka neile kodanikele ja alamatele, kellel sellist riiki (enam) võtta ei ole. Kreeklastele näiteks.

The Economist lahkas hiljuti pikalt, kuidas maailma kõige suuremad «firmaomanikud» ei ole mitte Bill Gates, Mark Zuckerberg ja Warren Buffet, vaid hoopiski (kohe-kohe ametisse astuv) Vladimir Putin, Hu Jintao ning Dilma Rousseff – Venemaa, Hiina ja Brasiilia presidendid, kelle riikide börsiettevõtete turukapitalisatsioonist kontrollib riik vastavalt 62%, 80% ja 38%. Eriti Hiina majandusime taga on riiklik väga kaugele vaatav majanduspoliitika, mille tulemusena on Hiina majanduskasv viimase 30 aasta jooksul olnud keskmiselt 9,5% aastas. USA ja teiste lääneriikide firmadele omal ajal tehtud orjatööst oli kasu – see võimaldab omandada kogu oskusteabe, kuidas rikkust luua.

Köiemüüjad, mitte halastajaõed

Nüüdisaegne köiemüüja on riik, täpsemalt tema juhtivad poliitikud ja ametnikud. See ei ole ainult arenevates majandustes nii, vaid ka Euroopas ja Ameerikas, arenenud lääne ühiskondades. Merkozy (Saksa kantsler Angela Merkel + Prantsuse president Nicolas Sarkozy) on viimase paari aasta kõige mõjukam äritegelane, kelle otsuste ja isegi lausejuppide järgi hüppab ja võpatab kogu maailm.

Eesti ei erine siin millegi poolest ja kohalike kapitalistide võim on meil veelgi olematum kui Lääne-Euroopas või isegi Hiinas. Meil on tõesti mõned suured ettevõtted, kes Äripäeva TOPis troonivad, kuid nendel puudub igasugune omandisuhe Eesti kodanike ja üldjuhul ka riigiga ning mõistlike riigile kuuluvate maksude maksmisest hiilivad nad kõrvale.

Eesti avalikkus imestas, kuidas Swedbank 750 miljonit eurot Eestist välja viis ja tulumaksu Eesti seadustest tulenevalt maksma ei pidanudki. Me oleme kõik need 20 iseseisvusaastat ülistanud välisinvesteeringuid, kuid ei ole mõistnud, et need teevad meid oluliselt vaesemaks – kes võtavad riski ja investeerivad siia, on köiemüüjad, mitte heategijad halastajaõed.

Enamik Eestis tegutsevaid tõsiseid ettevõtteid kuuluvad kas riigile (Eesti Energia, Tallinna Sadam) või välismaalastele (pangad, telekommunikatsiooniettevõtted, õlletootjad jne), ning kui on jäänud ka mõni kohalik suurkapitalist, siis enamasti ägavad tema ettevõtted meeletu välismaistele pankadele võlgu oleva laenukoorma all ja pigem kuuluvadki tema ettevõtted pankadele – sest laenude tagasimaksmine on lühikeses perspektiivis võimatu. Kohalikud suurettevõtjad omavad ettevõtteid tihti näiliselt, mitte tegelikult.

Pankade puhul aga teame, et nende elu sõltub kui mitte Eesti riigist, siis emamaa riigist kindlasti – järelevalvest ja sageli ka likviidsusabist –, sest laenuotsused on kõik tehtud ahnelt majanduskasvule lootes ning kui seda ei ole, on jama majas. Pangad on nii strateegilised asutused, et ükskõik kui riukalikud omanikud ka ei ole olnud, tuleb «tubli» riik oma kodanikele alati appi – nagu Läti Parexile näiteks. Pankade toetamine on sotsiaalabi ja sotsiaaltoetuste kõige õilsam vorm.

Elu viib edasi kohalik rikkus

Iseenesest ei ole riigi ülemäärasel mõjul ettevõtlusele justkui midagi halba, kuid alati võivad tulla võimule poliitikud, kes on helded ja jagavad rahvale laiali ka neid varasid, mida mitte mingil juhul ei tohiks. Riigis, kus ettevõtlust omab ja kontrollib riik või välismaised kapitalistid, kelleks nt Statoili puhul on Norra riik, ei saa tekkida kohalikku rikkust ja varasid. Palgatöölistest kodanikud on üldiselt kas vaesed (kui vaatame Eesti keskmist palka, siis ega see väga suur ole) või keskmikud, kes saavad endale lubada laenuga kodu, mis laenu tagasimaksmise ajaks (nt 20 aasta pärast) on täiesti amortiseerunud. Rikkus tekib ainult ja ainult ettevõtlusest, muid legaalseid teid selleks (pärimise, lotomängu jms) kõrval ei ole.

Muidugi on rikaste inimeste tasalülitamine raskem ja seda on oma nahal kogenud ka Vladimir Putin, kes on elimineerinud kõik äritegelased, kes on liigselt pead tõstnud – parim näide on muidugi Mihhail Hodorkovski. Rikkad ei meeldi seepärast ei poliitikutele, kes ei suuda neid kontrollida, ega (laiskadele ja saamatutele) tavakodanikele, kes neid vereimejateks peavad. Mõned muidugi ongi seda.

Eestis on uusrikaste ja kohalike varakapitalistide aeg läbi – neid, kellel on veel midagi maha müüa, ei ole palju ja tagasi osta ei suuda peaaegu keegi enam mitte midagi. Hiiglaslike pangalaenudega tehtud tehingud, mille tagatiseks on kogu ostetud vara, on pigem pankadele enda orjaks müümine, mille kogu kasu riisub intressidena pank. Kuna laenud on pikaajalised, siis kui põhiosa maksmiseni jõutakse, võtab pank vara majandusvõngetest tekkiva ebastabiilsuse tõttu käest ära.

Rikas rahvas on parim kontroll riigivõimu üle, et kord riigis käest ära ei läheks. Riigi liigne mõju ettevõtlusele ja kapitali loomisele tekitab rohkem korruptsiooni kui vastupidine olukord. Muidugi on absurdne, kuidas USA presidendivalimistel sadade miljonite dollarite eest kampaaniat tehakse, kuid palju õnnetum on, mida selle vähesegi loodud väärtusega teevad Põhja-Korea juhid.

Pigem müügu kohalik kapitalist meile köis, millega teda puua, kui selle köie müüb meile riik (tema valitud ja volitatud esindajad), millega me peame pooma iseend.