KUIDAS KASVATADA SÕGEDAT, JULMA JA JÕHKRAT LAST?

Inimese leidlikkus korralekutsumise eesmärgil oma kaaslaste piinamisel ja tapmisel on aukartustäratav. Surnuks kõditamine, pooleks saagimine, rottidele söötmine, vee pähetilgutamine, surnukskeetmine. 

Viimane oli kasutusel keskaegses Jaapanis karistusena näiteks ühe redise varguse eest. Kui keegi jäi vahele, siis keedeti ta ära. Vees või õlis. Kuid mitte ainult tema, vaid kogu tema perekond. Ja mitte ainult perekond, vaid ka kõik naabrid. Karistus ei ole süüteoga proportsionaalne? Või siiski, arvestades soovitud tulemust?

Selliste karistuste mõju on tänapäeva Jaapani ühiskonnas tunda. Kui kolm aastat tagasi seal käisin, tundsin end erakordselt hoitult. Sund käituda üksnes ühiskonnas kokku lepitud viisil absoluutselt igal juhul, on kultuuris ja vaimus, luus ja lihas. Inimesi on siiski erinevaid ning reeglitest üleastujaid oli toona ja on ka nüüd.

Juudid ei olnud paremad: “Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti,” seisab Saalomoni õpetussõnades 13. peatüki 24 salmis. Kristlased, täpsemalt “kristlased”, on siit õpetust võtnud, ning kunagised ülijulmad katoliku koolid näiteks Iirimaal tekitavad mitte ainult õõva, vaid ka mariliislillelikku viha.

Vanades tekstides on karistamisest palju juttu. Sest reeglite vastu eksivad nii vanad kui ka noored. Nii nende reeglite vastu, mis on rumalad ja ebaõiglased, kui ka nende vastu, mis on head ja õiged. On teinud seda aastatuhandeid. Midagi ei ole paremaks läinud. Tapetakse, pekstakse ja piinatakse nii Eestis, Süürias kui ka Norras. Igal pool. Kogu aeg.

Kuidas tekivad inimesed, kelle eluõiguses ühiskond kahtleb? USAs hukati 2014. aastal 35 vangi, mis oli rekordiliselt väike arv. Samal ajal oli türmides surmamõistetuid 3035. Hiina hukkab kõige enam, tuhandeid inimesi aastas. Nad kõik olid kunagi lapsed. Armsad lapsed. Enamik olid kindlasti armsad. Miks neil oli selline saatus? Vale kasvatus?

Löömise tulemused on kohe näha

Näitleja Mari-Liis Lill kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes: „Lapsevanemana tean, et elus võib ette tulla olukordi, kus oled nii vihane, et tahaks kedagi lüüa… aga sa ei tee seda. Sest see ei aita kedagi, ei lööjat ega seda, keda lüüakse. Aitab ainult kannatlikkus, hellus ja meelekindlus (ja need ei ole üksteist välistavad mõisted). Aitab see, kui selgitad, milles laps eksis, milliseid tundeid see sinus tekitab, millised on teo tagajärjed ja kuidas oleks õigem käituda. Ja siis teed seda uuesti, uuesti, uuesti ja uuesti. Kuni laps õpib. Löömine on esmapilgul kiirem ja efektiivsem meetod, sest tulemused on kohe silmaga näha: laps on hirmul, šokeeritud ja uuesti löömise hirmust ei korda oma viga.”

Muidugi on Lillel õigus. Löömist ei õigusta miski. Kuid tema käsitluses on nõrk koht. Headus, kannatlikus ja hellus aitavad hea inimese puhul, sõltumata vanusest. Kuid kui inimene ei taha alluda, siis ta ei tee seda. Kui ta ei taha ühiselu reeglitega leppida, siis ta ei lepi. Mitte kunagi. Kasvatusest ja kultuurist ei piisa, et muuta ühiskonda Breivikute-vabaks. Aga neilgi olid emad, kes neid lapsena armastasid. Keskkonna mõju ülehindamine on suurim hariduspoliitiline lõks, kuhu väga paljud ühiskonnad kukuvad. Kaabakaid ei ole palju, nad ei domineeri (teod muidugi küll), kuid neid ei saa ära kaotada. Ära likvideerida. Ära kustutada. Vereprooviga psüühikahäiret ei mõõda.

Peopäeval tapetakse kõige rohkem!

Me võime igal vabariigi aastapäeval rääkida, et täna on see pidupäev, kui Eesti kodudes kõige rohkem pekstakse (ja tapetakse ja vägistatakse ja märatsetakse ja juuakse ja oksendatakse ja piinatakse jne), kuid seda ei tee kogu ühiskond.

Olen alati olnud propaganda poolt. Inimeste teadlikkust on vaja tõsta, kuid me ei saa lämmatada tervet mõistust. Invaliidistada vägivaldselt neid, kelle vaim on virge.

Mari-Liis Lill tunnistab, et ta on vahel nii vihane, et tahaks kedagi lüüa. Viha on terve inimese tundemärk, nagu ka valu. Kui me kogu aeg naerataksime, tuleks meid ravile saata, ütleb meestearst Olev Poolamets. Hingevalu ja ahastus kaitsevad meid. Samuti äng. Kui lõikame näppu ega tunne valu, siis võime verest tühjaks joosta.

Aga kui meile tehakse ikka ja jälle valu? Mida me siis teeme? Seegi on perevägivald, kui lapsed omavahel tülitsevad-kaklevad. Kolme lapse isana (poisid on küll peagi täiskasvanud, üks saab sellel aastal 18, teine 17, kogemus on pikk) on nende tülide lahendamine kõige raskem ülesanne, millega olen pidanud elus hakkama saama.

Probleem pole selles, et keegi on vägivaldne – see on paratamatus, seda ei ole võimalik ükskõik kui kõrge kultuuritasemega riigis või perekonnas lõplikult kaotada. Saab küll vähendada, kuid mitte kaotada.

Probleem on selles, kuidas sundida inimesi (sealhulgas lapsi) ühiselureeglitele alluma, kui nad seda ise ei taha? Nutiseksuaalsed lapsed ei loobu oma sõltuvusest. Kuid seda ei tee ka samasugused täiskasvanud. Olgu või ministrid. Veena palju tahad. Telefoni võime ju lubada, narkootikume (kohv jms) ka, aga tapmist mitte? Kümne käsu muutumine kümneks soovituseks pole ühiskonnale head teinud.

Kõik USA kodanikud ei vaja mürgisüsti

Ajaloos on leitud, et ainus viis masse vaos hoida on karistused. Mida jõhkramad need on, seda efektiivsemad. Kuid need pole kunagi päris lõpuni aidanud. Reetmine on kirjandusklassika alusmotiiv. Kas võidelda reetmise vastu vitsaga? Kas last tohib ähvardada: kui sa nii ei tee, siis…? Peks on ka nutitelefonikeeld, puhas vägivald. See ei ole hell, siiras palve, et ära nii tee. Telefoni ei tohi ära võtta, tuleb paluda. Ja kui ei anna, siis paluda veel. Aga ta ei anna ikkagi. Iialgi.

Kõik inimesed ei oota USAs mürgisüsti. Kõik ei konuta vangis, kuigi seal istub tuhandetes vanglates (ainult riiklike vanglaid on 1719) 2,3 miljoni inimest ehk 0,7% elanikest. Ameeriklased pole suutnud nende käitumist ühiselureeglitele allutada. Vangla on vitsast jõhkram, ärakeetmisest leebem. Kuidas kasvatada lapsi nii, et nad ei satuks tulevikus vangi? Sellist meetodit ei ole veel leiutatud. Suurem osa ajalehe kasvatusjuttudest on hookuspookus, ei enamat.

Jüri Luik maalis Postimehe arvamusliidrite lõunal karmi pildi maailmast, mis on järsku hulluks läinud. Igal juhul tekitas tema jutt kõhedust. Kas kõik need ebanormaalsed või meie meelest ebanormaalsed poliitikud said lapsepõlves vitsa või peksa? Mõni sai, aga kõik kindlasti mitte. Seost vitsaga ja vitsata saavutatud tulemuse vahele ei saa üheselt tõmmata. See võib olla, kuid ei pruugi.

Vits on vilets oksake ja sellel pole lehti. Me peame peksmisest rohkem rääkima? Kuid kuidas te tunneksite ennast, kui olete süütu ja teid mõistetakse mürgisüsti läbi surma? Selliseid inimesi vabastatakse USAs igal aastal, neid on kümneid. Vahetult enne süsti. Ei maksa kogu ühiskonda selle eest lahmivalt peksta, et mõni kurikael on teinud uskumatuid tegusid. Isegi siis, kui selliseid inimesi on palju. Nagu USAs. Või ka Eestis.