Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Röövlid ja liigkasuvõtjad"

185
07.01.08, SL Õhtuleht, Janek Mäggi: "Röövlid ja liigkasuvõtjad" Eestis on muidugi hindade tõusuks veel ruumi küll ja küll. Kinnitage rihmad!

Eelmisel nädalal Stockmanni kaubamajas käies märkasin meeletut ostumöllu, kuna riidekauba hinnad olid 40% all.

Viisakad härrasmehed tuhlasid «kaltsuhunnikutes», nagu viisakad daamid tuhlavad trendikates kaltsupoodides. Põgenesin vaikselt.

Inimestel on tavaliselt hea meel, kui hinnad langevad – saab ühe särgi asemel osta kaks. Aga üldse ei meeldi, kui hinnad tõusevad. Paraku on üle linna levinud allahindlused pigem petlik algus uuele aastale, kui enamik kulusid muudkui kasvab ja kasvab. Vahel isegi 40% ja rohkem.

Tarbekaupade ja teenuste hindade tõstmisel on aktsia ja kinnisvara hinnatõusuga tugev sarnasus. Kui inimesed näevad, et kõik hinnad tõusevad, siis nad lepivad sellega ja maksavadki rohkem. Kuni ükskord mõtlevad, kas mul on ikka seda kaupa (aktsiat, suvilat, uut pintsakut, restoranis käiku) nii väga vaja. Vahel valivad odavama, vahel loobuvad üldse.

Ettevõtetel on tark üldise hinnatõusuga mõõdukalt kaasa minna, sest kui konjunktuur muutub, on hindade tõstmine väga valus, peaaegu võimatu – kui tahad äriliselt ellu jääda.

Pangad röövivad kõige rohkem

Hinnatõus on muidugi kahe teraga mõõk turgudel, kus valitseb tihe konkurents. Võimalik, et turule tuleb keegi, kes suudab olla efektiivsem ja pakkuda paremat toodet või teenust. Monopolide ja olulise turujõuga ettevõtete puhul on olukord teine.

Eesti Energial sellist ohtu peaaegu pole, pankadel samuti mitte. Olgu intress 4 või 8%, see on ikka odavam kui kiirlaenajate sadadesse protsentidesse küündiv räige liigkasuvõtt.

Eelmisel nädalal helistas mulle sugulane, kes oli pangast võtnud korteriostuks 700 000 krooni laenu ja avastanud laenugraafikust, et tagasi tuleb maksta üle 1,5 miljoni krooni. Intressikulu on isegi 6% juures 30 aastaga suurem kui laen ise. (Laenukontorite rammuprotsente ei tasu sellesse võrrandisse üldse panna – et mitte surnuks ehmatada.)

Sugulane ei jõudnud ära imestada, kuidas see nii saab olla, et justkui 6%, aga tegelikult üle kahe korra.

Ainult 1%line intressitõus 7%ni tähendab talle ligikaudu 165 000 krooni lisakulu. Muidugi võib rääkida inflatsioonist jms, kuid kui aasta tagasi tundus, et raha läheb kogu aeg odavamaks, siis nüüd hakkab kätte jõudma aeg, kui raha läheb kogu aeg kallimaks. Siis on intressiks kuluv raha karm mis karm.

Teeninduse hind tõuseb kaks korda

Hindade tõus on alati ajutine (kui hind kaua ei tõuse, siis tähendab see, et kaup on muutunud suure tõenäosusega odavaks), sest kuigi numbrid muutuvad, on hinnad alati millegagi suhtes. Piltlikult öeldes, kui enne sai pätsi leiva eest paki võid, siis nüüd saab kahe pätsi leiva eest paki võid. Või hind on tõusnud kõvasti, hoolimata sellest, kui palju leib ja või kroonides maksavad.

Eestis on muidugi hinnatõusuks veel ruumi küll ja küll. Kinnitage rihmad! Teenuste hinnad kasvavad kindlasti Soomega sarnasele tasemele ehk keskmiselt tänasest tasemest kaks korda ülespoole. Sellisel tasemel on turu tasakaalupunkt.

Hinnatõusu pidurdab ainult konkurents. Eesti hinnad on just teenindussektoris Soome omadest odavamad seepärast, et meil on ka vähemalt kaks korda väiksemad palgad (kui vaadata kulu inimese kohta kindlate sektorite kaupa). Palgatõusu surve on aga suur ning kasumi ja elujõu säilitamiseks tuleb hindu tõsta.

Hinnatõus on õiglane siis, kui ettevõte säilitab seejärel suurema osa oma turust. Iga muutus võib kaasa tuua osa klientide lahkumise, kuid enamasti kompenseerib selle laekuv lisatulu.

Ainus tõeline hapnik on raha

Samas – ise jään tavaliselt ikka truuks valitud kaubamärgile –, kui üks vorstivabrik on oma vorsti hinda tõstnud, olen proovinud teist, kuid siis ikka vana juurde tagasi läinud. No ei ole ikka päris see, see odavam, ma mõtlen.

Kuldreegel on, et odavam hind tuleb viletsama kvaliteedi arvelt. Mõnd head kaupa pakutakse ju entusiasmist ka, aga nagu tühi kott ei seisa püsti, vajab iga töömees süüa ja peaaegu alati on ta oma palka väärt – eriti kui ta on teinud tööd pikki aastaid ja südamega. Prantsusmaa kohvikutes on seetõttu saiakestel alati õige hind. Perefirmad töötavad hoopis teises hingamises ja elavad kõige kauem.

Muutuvates majandusoludes tuleb üksikisikul hinnatõusule paratamatult alistuda. Kisa võib vahel ajutiselt aidata (nagu mõne mobiilsidefirma puhul nt), kuid hinnad paneb paika siiski turg.

Kui turul jääb raha nt 10 miljardit krooni vähemaks, nagu kinnisvara puhul möödunud aastal ootuspäraselt juhtus, saab hinnatõusust kiiresti -langus. Tegelikult ei vaja ei rõivakaupmehed ega kinnisvaraarendajad mitte midagi muud kui raha. Ning kui raha on ülehinnatud kauba all kinni, kukuvad hinnad kiiresti. Nagu tuntud kaubamajas – ühe päevaga 40%. Ja kõik jooksevad jälle tormi – kes ees, see mees. Hääd ostlemist!