Saurused surevad välja

Ühiskonnas on kord juba nii, et domineerivad kindlad suunad, mis on aga lühiajalised, isegi kui kestavad mitu aastat.

Moodsas Eestis on kõige popim amet poliitik. Ajalehed ei kirjuta, et mõni endine poliitik sai ühe keskpärase erafirma juhiks, või veel hullem – osakonnajuhatajaks või spetsialistiks. Kirjutatakse ikka sellest, kes jälle “poliitikasse läks”. Pole sugugi tähtis, kelleks. Poliitikasse minemine on sündmus.

Avalik teenistus laiemalt on karjääri absoluutne tipp. Elu Mount Everest. Tänapäeval ei pea poliitik olema 90ndate stiilis kasuahne skeemimeister, kes ameti tõttu alusetult rikastub, ta võib vabalt olla pensionipõlve pidav ekspankur või ettevõtja. Jüri Mõis, Olari Taal jt on seda ametit proovinud ka pärast jõukaks saamist.

Nooremaid tublisid äriinimesi leiame avalikest ametitest siiani. Hea. Oskavad raha lugeda, ning seda oskust on riigisektoris rohkemgi vaja kui erasektoris.

Kes teab peast kolme nime?

Kuid see ei ole sugugi alati nii olnud. 15–20 aastat tagasi olid tõelised parteid hoopis pangad. Konkurents oli tihedam kui praegu erakondade vahel. Hansapankurid paistsid kaugele – nad olid rikkad ja uhked.

Hoiupankurid olid kahepalgelised – nägu oli nagu talupojal, aga hing oli saatanale müüdud (Hansapanga kolmandiku suurune osalus Hoiupangas oli nagu ahel, mis kraavi kiskus). Ühispank, kus ma ise töötasin, oli maalt ja hobusega. Ei sobinud linnasakste hulka kuidagi.

Nende kolme järel oli tükk tühja maad, misjärel tulid – Olari Taali kõnepruuki kasutades – teised rahvatantsuansamblid. Ja neid oli palju. Prooviti teha igasugu laenukontoreid, kuid nagu nüüdki väikeparteid kuhugi ei jõua, surid oma loomulikku või ebaloomulikku surma ka need pangad või pangahakatised.

Pankade ajastul, mis kestis kuni nende ülevõtmiseni rootslaste poolt 1990ndate lõpus ülemaailmse finantskriisi tõttu (ühtekokku alla 10 aasta!), oli pankur olla kihvt. Raha maksti palju, eriti Hansas. Kõik imetlesid kullahunnikuid, eriti Hansas. Hansapankurid ei pidanud teisi pankuriteks, pigem rumalateks ja saamatuteks, mida nood tihti ka olid. Jüri Mõis ütles, et Hansapanga klient Otepääst kaugemale ei sõida. Võrru polnud mõtet automaati panna. Konto avamine maksis 500 krooni (34 eurot). Ja seda 20 aastat tagasi.

Tule taevas appi! Tõesti.

Teise panga töötaja oli paaria. Kes läks teise panka tööle, sellega enam suhelda ei sobinud. Reetur. Merevaated moodsate peahoonete akendest olid lummavad. Eesti (majandus)ilm tundus pilvitu ja päikesepaisteline 24/7/365. Täpselt nii nagu Eesti poliitikas 2007. Rahajõed voolasid nagu tulvavee ajal. Kuniks rahapõuas kuivasid sootuks – ülikiiresti ja täiesti ootamatult.

Praeguseks on olukord panganduses drastiliselt muutnud. Pankade nimed on sellised, mida eesti keeles on raske hääldada. Pangajuhtidest teatakse vaid Vahur Krafti, ja sedagi tänu pikaajalisele Eesti Panga presidendi ametile.

Pangatöö on rutiinselt igav ja tehakse seda eelkõige raha, mitte mängulusti pärast. Raha saab seal siiski veel hästi. Suuri miljoneid ei teeni, aga ka keskmine direktor saab rohkem kui peaminister.

Kunagised pangatöötajad, ükskõik millises pangas nad töötasid, kes praegu Eestis aktiivselt toimetavad, on aga sõbrad. Pangandusajastu lood ja juhtumised liidavad. Pank oli Eesti edu võrdpilt. Nüüd on poliitika. Ja kui aus olla, siis ongi – mitte üksikud poliitikud, vaid poliitika, mida Eesti on ajanud. Arvutus- ja rahalugemisoskus jäid pangandusajastust Eestile külge. Ka praegune rahandusminister on ekspankur.

Homne Eesti poliitika on nagu pangandus täna. Praegu tundub veel väga erutav, kuidas ühel või teisel inimesel valimistel läheb. Kuid töö, mis ta nende häälte eest saab, on närvesööv ja üksluine. Ühel hetkel, kui kaklused kakeldud ja madratsid jagatud, ei tundu Riigikogus ööbimine enam võimalus silma paista, vaid ajaraisk ja eluraisk.

Tuul pöördub kindlasti

Kuigi ka praegu ei tee poliitikat mitte ainult need, kes on selles vallas absoluutselt parimad, vaid need, kes tahavad poliitikat teha. Nende seas on parimaid, kuid on ka päris halbu. Nagu ka pankades (neis enam kui 40nes!) oli pätte, kaabakaid, sulisid. Kui ka neid, kes põhjendamatult hammasrataste vahele jäid ja osad suisa vangi läksid. Ja neid, kes on tõsist äriimet teinud.

Nüüdseks on tuul Hansapanga purjest Ühispanga hobuserauda pöördunud – Tallink rokib, Hansapanga poisid nokitsevad tagasihoidlikumalt.

Pankurite aeg sai läbi. Hannes Tamjärv oli Hansapanga juht vaid kaheksa aastat! Poliitikute aeg saab ka. Praegu ongi Eesti poliitika raputamise aeg. Minu kunagi ülemus Ain Hanschmidt ütles, et dinosaurustega ei saa äri teha, nad neelavad su alla ja surevad välja. Kõigist pankuritest said dinosaurused, sama on juhtunud paljude Eesti poliitikutega. Alla on neelatud palju, aeg on välja surra?!

Poliitikas tähtsustame liialt erakondade kaubamärke ja ei näe nende taga tavalisi inimesi, kes satuvad ühte või teise “panka” juhuslikult, kuid peavad seejärel elu lõpuni mingit silti, nt Keskerakonna oma kandma. Rahunege maha.