Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi, "President Ilvese tiigrihüpe"

Kui riigis on midagi lahti, tuleb hakata kinni panema, tõdes kunagi Vladislav Koržets. Nii on.

Eesti poliitikas oli pikka aega midagi lahti ja Toomas Hendrik Ilves sai presidendiks. Pani valimised kinni. Mina ei uskunud, et Ilvesest president saab.

Koos minuga ei uskunud seda vist ka poliitikutest need, kes teda kõvahäälselt presidendiks tahtsid teha. Ühesõnaga, kõik peale Keskerakonna ja Rahvaliidu. Nüüd on aga tegu tehtud ja kadedus majas. Kadetsevad nii reformaatorid, isamaalased kui ka sotsid. Nii mõnigi neist oleks ehk ise tahtnud musta Audiga Kadriorgu sõita – või see ainult näib nii.

Kommetest

Küll paneb president kuninganna juuresolekul käed tasku. Küll on esimesel leedil koledad kleidid. Heal ülikonnal tasub taskud muidugi nii või naa kinni õmmelda, sest ükskõik, mida taskusse panna, rikub see riide.

Evelin Ilvese kostüümide valik ei olnud ehk nii peen kui kuningannal, kuid Elisabeth II on võimul olnud 1952. aastast alates, mitte vaevalt paar nädalat. Ja dünastia silmapaistvuse eest hoolitsevad maailma parimad riidemeistrid juba sajandeid, elavatel traditsioonidel on uskumatu jõud (rääkimata rahakotist).

Eestil on alles neljas president. Väga tähtsas ametis on ääretult raske olla. Näiteks peaminister, kelle nädala jooksul lausutud sõnadest pole võimalik üles leida «Nädala Ansipit», peab olema geenius – üliinimene.

Ükski normaalne inimene ei suuda 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas anda ükskõik mis teemal detailideni adekvaatseid intervjuusid. Olgu nii targad nõunikud kui tahes. Seepärast ei olegi Elizabeth II oma elu jooksul andnud ühtegi intervjuud – ta räägib ainult seda, mida tema tahab, mitte seda, mis avalikkus ootab.

Vaikiv president sobib vahakujuks

Eesti ootab Ilveselt tegusid. Ajakirjanikud märgivad, et rahva ootused on väga suured. Aga mida Ilves siis ikkagi korda saata saab? Huvitavaid mõtteid avaldada –jaa! Anda (välispressile) palju intervjuusid – jaa! Särada – jaa! Kuulutab välja veel mõned seadused, võtab vastu veel mõned volikirjad, pigistab tähtsatel ja ilusatel inimestel 24. veebruari puhul kätt. Ja ongi juriidiliselt kõik korrektne.

Olen korduvalt mõelnud, miks kuningannad ja kuningad nii tähtsad inimesed on. Ega nad tööd ju tee. Musta tööd – vähemalt Euroopas nad riiki ei juhi. Small talk ja catwalk, väike ball, tants ja trall. Rahva eluolu ja maksude koha pealt nad sõna võtta ei tohigi. Muidu hakkab troon kõikuma.

Seepärast ongi äriajakirja Forbes maailma mõjukamate naiste TOP 100-s Elizabeth II kuskil keskel – paar kohta Tarja Halonenist tagapool. Kuigi Tarja Haloneni visiidi puhul ei ole Eesti riik vist 1,7 miljonit krooni valmis kulutama.

Eesti presidendiga on sama lugu – olmepoliitikud liiga palju häält teha ei luba – kohe oled ühe või teise erakonna hääletoru, garant ja mis kõik veel. Kuid vaikiva presidendi, kes ainult hästi riietatud ja -lõhnastatud riigitädidel ja -onudel sooje käepigistusi jagab, ei ole koht mitte Kadrioru lossis, vaid Madame

Tussaud’ vahakujude muuseumis.

President olgu selgeltnägija

Ilves on oma presidendirolli hiilgavalt täitnud, kui ta suudab anda rahvale uue Nokia – anda eemärgi, mille poole pürgida – eesmärgi, mis teeb elu paremaks. Ja nii naljakas kui see ka pole, on Ilves selle juba korra andnud. Palju varem, kui Lennart Meri Eesti Nokiaga välja tuli.

Toomas Hendrik Ilves oli 1990. aastate esimesel poolel Eesti tiigrihüppe üks eestkõneleja. Mäletan, et tegin Äripäeva reporterina tollase Eesti suursaadikuga USAs pika telefoniintervjuu tiigrihüppe teemal – kuidas Eesti täielikult ära internetiseerida. Äripäevas ilmus leheküljepikkune intervjuu, mille sisu tundus mulle tollal (tunnistan ausalt) utoopiline unelm.

Ometi näitab tänane tegelikkus, et Ilvese visioon oli õige, pigem isegi tagasihoidlik. Muidugi võivad küünikud väita, et tolles ajas pidi Ilves vaid USAs veidi ringi vaatama ja selle Eesti pressile ära rääkima. (Siis polnud eestlased veel nii palju maailma näinud kui täna.) Kuid tiigrihüppest on tänaseks saanud üks paremini realiseerunud visioone, mida Eestis on keegi välja pakkunud. Nokiat ei ole meil kahjuks veel ikka, kui Eesti kinnisvarahinnad välja arvata. Oskus ringi vaadata ja sellest järeldusi teha ongi presidendi töö. Küll tuleb ka Nokia. Ilves peaks suutma Eestit üllatada veel ühe tiigrihüppega, nüüd juba presidendiametis. Näitama rahvale, mis suunas tuleb hüpata, miks tuleb hüpata ja kuhu me maandume. Seda Ilves oskab.

President peab oma peaga mõtlema. Kõik nõunike poolt ettevalmistatud mõtted ei ole alati särav kuld ja palju asju on tark jätta enda teada. Vahel on ka vaikimine kuld, sest iga sõna võib olla tina, kui tsiteerida Kivisildnikku.

Tiigrihüpet palun, härra president!

karikatuur

Andres Varustin