Janek Mäggi: lapsi pole vaja! Kui, siis plastmassist

Inimesed, kes maakaral 1960-ndatel aastatel elasid, leidsid, et armastus peab olema vaba. See oli uus mõte. Kui 1950-ndal aastal elas meie planeedil 2,5 miljardit inimest, siis 1999. aastal juba 6 miljardit. Sõja järel tegi armastus imet. Sealhulgas majandusega.

Muutused eluviisis raputasid. Kollektiivne elukorraldus asendus individualistlikuga. Elu eesmärk ei olnud enam elu kestmine, järgmistele põlvedele edasi andmine, vaid elu nautimine - tarbimine, tarbimine, tarbimine. Ning nautijaid tuli kogu aeg juurde.

Inimene vajab revolutsiooni, talub revolutsiooni, kuid ei armasta selle tagajärgi. Ka laulva revolutsiooni järel kukkus Eesti iive sügavasse auku. Kampaania „Maa tuleb täita lastega!" oli edukas, kuid kampaania õnnis emotsioon asendus mõne aastaga kurnava argipäevaga. Viljakus loob vajadust ning eeldab võimet tarbida. Lapsed jäid sündimata justkui raha pärast. Raha oli vaja ja see oli hea asi. Raha omamisega kaasneva tarbimise tagajärjed on viinud meid aga kliimastreigini. Lahendus - vähem inimesi, vähem tarbimist - mille eestkõnelejaid on ka Eestis, ei veena kogu kontinenti. Veel.

Ebaloomulik rahvastikuplahvatus

Rahvaarvu plahvatuslikus kasvus ei olnud siiski midagi loomulikku. 70 000 aastat enne Kristust elas maakamaral 15 000 inimest. Vähem kui Viljandi linnas täna (17407). Kõigil mandritel kokku. Inimese loomulik arv maamunal, kui me ei suudaks asustada oma nutikusega selliseid pärapõrguid nagu Eesti, kus hundid-karud sööks meid ära ja talvel sureks nälga ja külma, on 50 000 isendit. Kui me oleksime sama ökod kui elevandid ja jääkarud.

Kunsttingimustes paljunemine vormis inimesest hirmuäratava looma. Inimesest sai kiskja. Kõige ohtlikum kiskja, keda maakeral leida võib. Ning mitte ainult. Kaasaegne inimene on salakaval - tapab suuri ja võimsaid loomi, et saada nende liha söögiks ning nahka külmakaitseks, kuigi looduses jääks neile alla nagu naksti. Oleks ise pannil ja pajas.

Inimene tungib paikatesse, mis ei ole tema jaoks. Känguru Antarktikast ei leia, jääkaru Elevandiluurannikult või Nigeeriast samuti mitte. Vabas looduses Eestis krokodille ja lõvisid ei ole. Aga inimene on. Igal pool. Kõik kohad on inimese jalajälgi täis. Tema lõhn ajab minema mitte ainult loomad, vaid ka putukad. Ka teised inimesed. Ebaloomulik keskkond nõuab keskkonnaga vägivallatsemist.

Kogu aeg nälg
Inimene on kannibal. Hunti hunti naljalt ei murra. Aga inimene tapab liigikaaslast, võtab talt kodu, au ja vooruse, territooriume, peab enda omaks asju, mis tema omad ei ole. Sööb teist, vähemalt sõnadega. Tal on kogu aeg nälg. Eriti rahanälg. Eriti tarbimisnälg.

Inimene hävitab ja mürgitab, näiteks hiiri ja rotte. Ja siis tunneb piinavat häbi, et ta seda kõike teeb. Võtab vastu seadusi, kui tappev rotimürk võib olla ja on patupiinades euroopalikus põrgus jõudnud selleni, et nimetab rotimürgiks pesuehtsat karvaläigitajat.

Inimene häbeneb silmad peast, see kõige silmakirjalikum osa inimestest. Mitte need, kes elukorralduse muutuste eest võitlevad, vaid need, kes kaustavad võitlejaid oma huvides ära. Ärakasutajad uluvad kooris, et 1 kraad on maailm temperatuur tõusnud, ja kõik teised on selles süüdi. Sellest ulust on saanud hümn tühjadele koosolekutele, kus võetakse higistes ülikondades ning kortsunud kostüümides vastu deklaratsioone, mille koostamiseks on maha raitud viimased vanad puud ning maapõuest välja imetud hunnitus koguses naftat.

Plastmassist, mitte bioloogiline kell
Selleks, et ohjeldamatult seksida, on inimene välja mõelnud igasugu vahendeid, et teha seda ilma tagajärgedeta. Tühinühkimisena. Ja siis inimene nutab, et kõik see sisse aetud keemia on ta muutnud tühinühkijaks ka siis, kui tahaks nühkida tulemuslikult. Inimesel ei ole enam bioloogilist kella, tal on plastmasskell. Aga see ei näita, kui kaua lootus elab. See näitab, millal lootus suri.

Maakeral on aegade algusest elanud 108 miljardit inimest, koguni 6% kõigist inimestest, kes kunagi on elanud, elab täna. Me kolime linnadesse, et olla koos ja kramplikkult tarbida. Naabrist rohkem. Sõbrast rohkem. Vennast rohkem. Kui 1800. aastal elas linnades 3% toonasest 978 miljonist inimesest, siis täna elab linnades üle poole 7,7 miljardist elusolevast inimesest.

Me tahame kõike rohkem, kõike kiiremini, kõike uuemat, kõike ilusamat. Kui su särk on kulunud, oled sa poosetav freecycle'i fänn, mitte rahulik aafriklane, kelle kodumaal on kogu aeg temperatuur 24-37 kraadi ning peale toidu sul mitte midagi muud vaja ei olegi.

Ja nii Lääs surebki

Lääs sureb, sest ta usub igavest elu maapeal. Ta elab kunstlikult, sigib kunstlikult ja sureb kunstlikult. Tema avalikes väärtuses ei ole midagi naturaalselt. Kõik on plastikust.
Maailm ei hävi. Kõik 7,7 miljardit inimest, kui nad panna õlg-õla kõrvale seisma, mahuvad, kui Muhumaa appi võtta, ära Hiiumaale või siis Los Angeles'i. Maa on vaid 29% maakera pinnast, 71% on meri. Kaladel on igavese elu lootust rohkem meil, inimestel. 390-aastasteks elavad grööni haid saavutavad suguküpsuse alles 150-aastaselt.
Kliimastreik on nagu seksrevolutsioon, mis kisub paljaks kehad, mille kuju ja vorm pole alati ilus. Ta näitab, kui rasvunud ja lotendavad me (vaimselt) oleme ning loomulikes tingimustes ei taha meid keegi. Probleem on vana, selle avalik lahtiriietamine uus.
Ja siiski kujutame endale ette, et oleme sama vormis (nt prügisorteerimisel) kui tippmodellid, kuid nemadki on vaid võõbatud hauad. Inimene on paraku langenud ja omal jõul ta Edeni aeda tagasi ronida ei suuda. Jeesust on vaja. Või Gretat, kes ütleb nii valjuhäälselt, mis on valesti, et isegi surnud kikitavad kõrvu.

Vaht jääb vahuks

Ja suure tõenäosusega jõuame 30 aasta pärast tõdemuseni, et see jutt, mida tänapäeval kliimaprobleemidest räägime, oli vaht, mille meri randa lõi, kuid mis merd kaldale lähemale ei toonud. Sest tarbimisnälg ei taltu ning tarbimisnäljaste toitmine on kasumlik.

Aastaks 2050 jõuab maakeral inimeste arv 9,725 miljardini ja jääb sinna ka aastal 2150. Euroopa sureb küll maha, kaotab kolme Saksamaa jagu rahvast, aga paljasjalgse tarbimise kasvule tuleb piir ette. Siis tuleb piitsutada vaid end kurguni täis nuumanud läänlasi, kes on vanad, haiged ja eriti higised. Sest nii häid tablette, mis liigitarbimist ravivad, ei ole selleks ajaks veel välja töötatud.