Janek Mäggi: Eesti püherdab mudas, ja hea ongi!

Eesti majanduse tervis tundub tarbimiskasvuhimulisele rahvale sant. No ei ole seda tunnet, mida hõiskas Juice Leskinen: „Eesti, Eesti, Eesti! Kaipaan sinne perkeleesti! Eesti, Eesti, Eesti! Sinne tahdon vain!“ – et meil on kõik vinge, kogu maailm ihaldab meid, oleme tabatud ime!

Isegi sommidele me enam ei kõlba. Nutt tuleb peale, aga nii on. Olümpialt tullakse koju tühjade kätega – 4. koht on ju jama, mis siin rääkida. Ei leidu meil kulda ega hõbedat, kuid isegi pronksini me ei küüni. Ei õnnestu, ei sära, ei õitse – mis viga on, Eesti?

Kui valitsus hakkab kärpides kinni panema teatreid, võtab ära suure osa vanemahüvitisest ja muudest proportsioonidest väljunud sihttoetustest, vähendab tervishoiu rahastust, lõpetab pensionite indekseerimise, külmutab õpetajate, päästjate, politseinike ja teiste riigipalgaliste palgad, tõuseb hädakisa taevani – me sureme nälga! Eestiga on kõik! Jookseme laiali!

Häbiks eestlastele oleme mitme strateegilise näitaja poolest alla jäänud lätlastele ja leedulastele – baltlastele, kellest eestlased on enda meelest aastakümneid kogu aeg ees olnud. „Kus Eesti ridadel on numbrite ees miinused, vaatavad Leedu tabelist vastu plussid!“ kuulutab Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Egle Sauks teravalt.

Fakt – oleme põhjas

LHV majandusanalüütik Heido Vitsur Eestile ei halasta: „Jätkuvat juttu viie kõige rikkama riigi hulka jõudmisest või sellel teel püsimisest saab kvalifitseerida ka parima tahtmise korral vaid sisutühjaks ja fakte ignoreerivaks katseks tegelikku olukorda ilustada.“

Vingumist väärib majanduse kidumine, kõrged hinnad ja pidev hinnatõus, sellega võrreldes liiga aeglane palgakasv, töökohtade vähenemine mitmes olulises sektoris ja palju muud. Pole kirge, pole raha, pole heaolu, kõik on lõpuni halb! Midagi paremaks ei lähe. Avalikult sellesse keegi ei usu, salaja uskujaid siiski on.

Paradoksaalne, aga on suurepärane, et elukvaliteet pole paranenud, sest kohe hakkab ta minema halvemaks. Maksud tõusevad, toetused vähenevad, langeb inimeste motivatsioon tööd teha ning endale ja riigile raha teenida.

Loobuda tasub auto kõrval kõigest, mis riiki nuumab. Pole ju mõtet teha tööd ainult selleks, et makse maksta. Siis võib ju mitte teha ja mitte maksta. Lugeda selle asemel „Fausti“ ja mõelda: miks riik, tahtes head, korda saadab kurja?

Sellistes oludes on paslik küsida: missugune elu on kvaliteetne? Võib-olla on hoopis vastupidi: mida vähem on raha, seda tervem on ühiskond, seda säästlikum on eluviis ja kõrgem elukvaliteet? Kasvu on vaja „veel paremini elamiseks“, kuid äkki elamegi juba piisavalt hästi ja rohkem pürgida polegi vaja? Eesti on mõnusalt vaene, kuid silmatorkavalt erkroheline.

See, mida näed, pole tegelikkus

Elu Eestis on valdavale osale kodanikele talutav, suurele osale meeldiv. See, et elu on mõnel aastal kehvem, siis jälle parem, on loomulik. Ükski riik ei püsi alaliselt tipus, keegi ei nopi kõiki kuldasid igalt võistlustelt. On vähe inimesi, kelle sissetulek on iga kuu kõrgem, kui oli eelmisel, ja nii kogu tööelu jooksul. Eesti on viimastel aastatel padukapitalistide silmis retsidiivselt vääratanud, kuid küpsete inimeste meelest heal järjel.

Olen kaugel arvamusest, et majanduse võnkumise kulu peaks kinni maksma ainult osa kodanikke: need, kellel on oleviku kõrval usku ka tulevikku – peamiselt ettevõtjad, kes kasumi asemel neelavad praegusel ajal alla kahjumeid. Kui firmade väärtused kukuvad, peavad sellest osa kandma ka töötajad ja avalik sektor. See ei lähe kohe mitte, et palgatöölised ja avalik sektor laiavad Kanaari saarte ööklubides, samal ajal kui ettevõtjad lakuvad haavu või kärvavad päris maha.

Kui ikka seis on sant, siis on kõik süüdi, kõik kannatagu, pingutagu ja tehku tööd. Töö ongi liiga paljudel meelest läinud, elu mõtteks on saanud meelelahutus. Kuid need, kes liiga palju meelt lahutavad, ei tohigi nuriseda, et leib on otsas. Lustimise eest ei anta raha, vaid võetakse ära kõik, mis sul on.