Marko Pomerants: debatt ei tohi olla kiusamiselaadne

Eksminister ja endine riigikogu liige, praegu vaid Rakvere linnavolikogu ridades poliitikasse sekkuv Marko Pomerants nendib kohe lõppevale aastale tagasi vaadates, et tuleb õppida uutmoodi elama.

Marko Pomerantsi sõnul oli aasta kummaline ning sellesse jagus päris mitu naljakat kemplemist, näiteks õ-tähe piirimärgi ümber Saaremaal ning Rally Estonia toimumise või ärajäämise ümber. Aga oma lahenduse said mõlemad.

Aasta alguses ei oleks kuidagi ette kujutanud, et maailm on seal, kus me praegu oleme.
Lihtne vastus on tõepoolest, et keegi poleks julgenud selle peale raha panna. Koroona või COVID – kes millist sõna kasutab – igal juhul on. Selles suhtes ilmselt eriarvamusi olla ei saa.

Hoolimata koroonast muu elu Eesti riigis ikkagi jätkus. Lihtsalt tekkis üks kaasnähtus juurde, mis ei olnud paraku meeldivate killast.

Kas praegustega võrreldes väga karmid piirangud kevadel ehk eriolukorra välja kuulutamine oli õigustatud?

Kõik, mis kevadet puudutab, on tagantjärele tarkus. Mulle tundus sellel päeval, kui valitsus eriolukorra välja kuulutas, et seda tehti natuke vara. Sel lihtsal põhjusel, et siis ei jää tulevikuks enam mingeid tööriistu järele, kui olukord peaks hullemaks minema ja vinti oleks vaja peale keerata.

Eriolukorra teisel või kolmandal päeval hakkas koitma, et probleem läheb mühinal edasi ja ilmselt oli otsus õigeaegne. Eks kevadel oli teadmatus see, mis inimesi segadusse ajas.

Ma pidin augustis värske maailma turbaliidu (Rahvusvaheline Turbamaade Ühing – toim.) presidendina Hollandisse minema. Pühapäeval sain teada, et esmaspäevane lend jäeti ära, sest viiruskordaja oli kuusteist. Kuusteist. Millest me täna räägime? 160 oleks väga tore number.

Kevadine maksimumnäitaja oli 56,7, selle oleme ületanud kümnekordselt.
Jah, aga suvest oleme jõudnud jõuludesse ja aasta lõppu ning võin nentida, et Rakvere vahel ringi käia on üsna julge ja turvaline. Tegelikult igal pool.

Samas teame, et viirus levib ja arstidel-õdedel-hooldajatel on suhteliselt rasked päevad. Haiglatel enam lisakäike kusagilt võtta ei ole. Need inimesed, kes terved on, peavad jalul püsima. Nende jaoks ei ole see sugugi tore.

Hooldekodudes, kus on lamavad inimesed, on elu samuti väga keeruline. Ja kui seal personal haigeks jääb, on häda majas. Siis võivad kriisideks ette nähtud manuaalidest lehed otsa saada ja küsimus on, kuidas improviseerida, tegevust ümber korraldada, vabatahtlikke leida. Kui hooldekodusid on rohkem, saab mingil moel tööd majade vahel organiseerida.

Töötlev tööstus toimib suhteliselt normaalselt, põllumeestel oli päris hea aasta – turism ja meelelahutus on need valdkonnad, mis suurema põntsu said.
Eks suurem osa majandusest toimib nii, nagu toimis varemgi. On üks sektor, mis reaalselt tappa saab. Tallinna kontekstis on pilt ikka päris kole. Vahetevahel satun Raekoja platsile, kus mu koostööpartneril on büroo. Enne jõuluturu algust oli nii, et astud kontori uksest Raekoja platsile ja see on kottpime. Ainuke valguslaik on raekoja kell. Ühe riigi pealinna keskne koht ei peaks sellises pimeduses olema.

Tõepoolest, on ettevõtteid, kelle müügid kasvavad, on ka neid, kellel kõige paremini ei lähe, aga nii on igal aastal. Kui vaadata väikeettevõtteid, siis paljude jaoks toimus digipööre, et jääda. Arvan, et e-kaubandus kasvas jäädavalt.

Koolide digipööre ehk distantsõpe on natuke kahe otsaga. Kõik lapsed lihtsalt ei ole suuteliselt iseseisvalt õppima.
Kindlasti oleks olnud piisav, kui distantsõpe oleks piirdunud kevadise ajaga. Oleks saadud ülevaade, milline on õpetajate võimekus, perede võimekus ja kuidas on lood õpilaste edasijõudmisega.

Ma arvan, et praegu ei ole distants­õpe tore kellelegi. Tagasilöögid annab see kindlasti. Võibolla pole vaja väga muretseda selle pärast, et Eesti lapsed jäävad üleilmses konkurentsis kuidagi väga maha, sest probleem on üleüldine.

Eks praegused koolis käijad peavad tulevikus üht-teist natuke tasa tegema.

Kui vaadata Lääne-Virumaa kohaliku poliitika üldpilti, siis mulle kipub jääma mulje, nagu oleks palju tigedust ja ärapanemist.
Tore, et teema tõstatus. Minult telliti järgmiseks aastaks üks artikkel, milles ma vaatlesin Virumaa omavalitsusi haldusreformijärgsel ajal. Esimene üldistus on see, et volikogudes toimuv “saagimine” ei sõltu sellest, millised tükid reformi käigus kokku said.

Kui vaadata Ida-Virumaad, siis seal on ikka täiesti pööraseid omavalitsusi: Alutaguse vald või Narva-Jõesuu linn või kasvõi Toila vald, kuhu tekkis juurde Kohtla-Nõmme linn. Aga probleemid on ikka isikute tasandil, kes on “vanad sõbrad” ajast aega, mitte selle pinnalt, et väga erinevad kogukonnad said kokku.

Meie “esisaagijad” Haljala vallas on samal moel ajaloolise taustaga ning sealgi pole tegelikult pistmist valdade liitmisega.

Rakvere linnavolikogu seis on minu meelest täiesti okei. Eks vastastikku ikka lõõbitakse ja öeldakse ka teravusi, aga seda küll ei ole, et kui volikogu esimehe haamer on istungi lõpuks viimast korda alla langenud, ei oleks enam võimalik eluga normaalselt edasi minna.

Seegi on normaalne, et mõned punktid ka koalitsiooni enda poolt tagasi saadetakse. Ju siis ongi asjad halvasti lahti seletatud, toored või ei ole head plaani taga. Olles olnud Rakvere volikogus ja ka teistes kohtades volikogu tööd näinud, arvan, et Rakvere volikogul pole häbeneda midagi.

Aga rahva valitud täiskasvanud inimesed peaksid mingit latti ikka hoidma. Oled sa siis Tapal, Väike-Maarjas või Haljalas. Debatt debatiks, aga see peab olema eale kohane, debatt ei tohi olla koolikiusamiselaadne.

Riigi poliitilisel tasandil on kõige suurem kõneaine abielureferendum. Mis siis rahvast lõhestab? Kas samasooliste abielud või referendum? Mulle tundub, et referendum.
Just mõtlesin, et kas see asi ka jutuks tuleb, aga kus sa pääsed. Ma julgeksin seda liigitada pigem järgmise aasta teemaks, sest eks kevadel ole näha, kuhu me jõuame, kas me jõuame ja mis sellega peale hakata.

Olen nõus kõikide nende inimestega, kes kuuluvad LGBT kogukonda, et viimasel kolmel-viiel aastal on ühiskond tolerantsemaks muutunud ja mõistmist on juurde tulnud. Ja näen ka igapäevaselt, et mõistmist ei ole ning ollakse kurjad.

Ma arvan, et pikemas vaates, kui kunagi tulevikus püüame kirjeldada Eesti elu aastatel 2020–2025, ei jää see referendum domineerima kui mingi ajalooline sündmus. Faktina kindlasti, aga ma loodan, et ta ei saa sellist kaalu ajaloos, nagu praegu tundub, et tal on.

Kas teil on ka hea meel, et ei pea olema uue aasta alguses riigikogu saalis keset toimuma hakkavat suurt tsirkust hääletamas?
Minul ei ole mingit probleemi vastutada ükskõik mis ajahetkel. Riigikogus on ajast aega olnud inimesi, kes rasketel hetkedel tahaksid olla WC-s ja headel hetkedel kõnesid pidada.

Aga isiklikus plaanis on mul küll hea meel, et ma ei ole riigikogu liige. Olen lõpetamas oma teist majandusaastat ettevõtjana. Tunnen rõõmu, et saan Toompeal toimuvat kõrvalt vaadata.

November oli ettevõtluskuu, ettevõtteid pandi ritta ja inimestele jagati märke. Ma töötan selle nimel, et saada rinnamärk, mis antakse kümne aasta tegutsemise eest Lääne-Virumaa ettevõtluses. Kaheksa aastat ja natuke veel on minna.

Minul ei ole väga usku, et 18. aprillil referendum toimub. Riigikogu tõenäoliselt ei jõua 18. jaanuariks otsuseni.
Ma isegi ei hakka selle peale raha panema. Kui ta on, siis ta on. Aga eks ideede puudus on mõlemal poolel. Ühel on ideede puudus, kuidas võidelda, ja teisel poolel, kuidas vastu võidelda.

Tõe kriteerium on praktika. Maksumaksjana on kahju ikka, kuidas su rahaga ümber käiakse, aga tuleb see üle elada.

Järgmisel aastal on ees kahed valimised. Päris palju räägitakse, et kohalikud valimised tähendavad valitsuse lõppu.
Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Fakt on see, et kohalikud valimised tulevad ja minu jaoks on üleriigilises plaanis huvitav see, kuidas Eesti 200 suudab realiseerida oma praeguse toetuse mitte midagi tegemata volikogukohtadeks.

Vabaerakond oli omal ajal nii vaba, et ei teinud mitte midagi ja ei pannud isegi oma nimekirju välja. Kas Eesti 200 suudab praegusest avansstoetusest midagi realiseerida? See on kõige suurem küsimus.

Lääne-Virumaal läheb suures plaanis kõik sama moodi edasi. Ega neid inimesi, kes poliitikas soovivad osaleda ja kellel oleks ka mandaat olemas, väga palju ju ei ole. Ma arvan, et 75–80 protsenti Rakvere järgmise linnavolikogu koosseisust võib juba praegu ette ära öelda.

Tõenäoliselt vähemalt kaks kolmandikku valijatest valib inimest, mitte erakonda. Eesti 200-l tuntud nimesid aga paraku napib.
Eks see nende probleemiks ilmselt saabki. Rakveres näiteks on mandaadi saamiseks vaja vähemalt 20 isikuga nimekiri välja panna ja seal peab olema paar-kolm nime, kellele ka hääled külge hakkavad. Variant on ainult see, et keegi vahetab värvi ...

Praegu on neil hea – asi toimib, ilma et oleks vaja valijatele otsa vaadata.

Kui kaua see koroonajama kestab?
Jaanipäevani kindlasti. Praegu pole näha midagi, mis seda peaks muutma. Rahva käitumine oluliselt ei muutu. Küsimus on, kuidas meetmete, vedamise ja vaktsineerimise koosmõjul me jaanipäeva vastu võtame.

Ja me ei tea ju, kuidas vaktsiin tegelikult toimib ja kui kiiresti ta meieni jõuab. Meie kaks võime rahulikult naistepäevani oodata, et meie kord süsti saada hakkaks kusagil kauguses terendama.

Mida isiklikus plaanis uuelt aastalt ootate?
Uut puusaliigest. Kui seda COVID-it poleks olnud, käiksin praegu tugikeppidega või juba täitsa vabalt, aga selle asemel liipan. Aga käed käivad ja silmad säravad ning tööd saan teha. Seisund ei ole eluohtlik.

Alati oleks tore lõpetada aasta nendega, kellega koos oled seda alustanud. Ja kui mõni juurde tuleb, on ka nemad teretulnud.