Hommikukohv emaga taevases „Narvas“: armastus kannatab kõike!

Me ei ole füüsiliselt kohtunud juba kuus aastat. Mäletan hästi meie viimast kohtumist. See oli minu sünnipäeval 5. septembril 2016. Sa sõid nirult. Olid äraolev. Viisin Su koju, „Lasna,“ nagu me tavatsesime kodukohta hüüda, kallistasime kõvasti. Sa naeratasid. Mul oli õilis tunne. Veidi rohkem kui nädala pärast viidi Sind teadvusetult haiglasse ja läksid sealt peagi oma uude koju – taevasse.

Käin Sul tihti külas, korra päevas ikka. Laud on alati kaetud – kartulisalat, heeringas, „Narva“ kohviku viineripirukad, saiad ja kringel, kohvikust, kus Sa ligi 35 aastat pagarina töötasid. Isa on toonud Kuno Plaani „Olümpia“ ja „Narva“ küpsideid ka. Need on „Virust“, kus isa üle 20 aastat töötas. Kõik on nagu vanasti. Teie olete koos. Meie oleme koos.

Tihti mõtlen Sinu sõnadele, et see, et ma üldse sündisin, oli suur ime. Enne mind oli Sul kaks emakavälist rasedust ning kui olid peale minu sündimist uuesti rasestunud ja naistearsti juurde läksid, imestas arst, kui ukse tagant isaga jäänud lapse häälitsusi kuulis: „See on teie laps? Ja täitsa elus?!“ Asja sai mitte ainult minust, vaid ka vennaraasust Indrekust.

Mõtlen ka sellele, kuidas te isaga tuttavaks saite. Sa olid 28, isa 26. Sünnipäev, kuhu isa oli kutsutud tagamõttega Sulle peigmeheks sokutada, õnnestus. „Rahvas ajas peale, et ta mind koju saadaks,“ rääkisid Sa. „Ma jäin nõusse. Mul oli Mustamäel kahetoaline kooperatiivkorter. Ta tuli sisse. Tegin kohvi. Ajasime juttu. Ta istus tugitoolis, mina diivanil. Siis ta järsku ütles: „Ma olen abielus. Mul on 3-aastane tütar.“ Seejärel istusime pikalt täiesti sõnatult. Kui ta poleks seda kohe öelnud, ei oleks midagi välja tulnud.“ Te abiellusite paar kuud hiljem, 3. septembril 1971.

Sul oli sünnipäevade jaoks vahva ARSi nahkköites märkmik, mul on see alles. Sa olid sinna kirja pannud, kes oli sündinud jaanuaris, kes veebruaris, jne. Need, kes ära surid, paljud olid sündinud 1800ndate lõpus, tõmbasid Sa maha. Mina ühtegi nime maha ei tõmba, minu meelest on inimene surematu – nagu Sina, ema. Enamikku inimesi sealt raamatust ma tundsin ja teadsin, me käisime läbi. Novembris oli aga üks kummaline inimene – Inga Mägi (raamatus oli ühe g-ga), sündinud 21. novembril 1968. Ma ei teadnud, kes ta on. Imelik, et mitte kunagi ei taibanud seda ka küsida.

„Kui ma emale rääkisin, et plaanin abielluda, oli ta rõõmus. Kui selgus kellega, muutus ta nukraks. Lahutatud mehega? Laps ka? Kus see kõlbab!“ rääkis ema, kuidas vanaema uudise peale reageeris. „Suguseltsi osade liikmete jaoks oli see ikka hirmus häbilugu. Ma olin põlu all ja isa ka.“

Küllap suguseltsi põlgus viiski selleni, et Ingast juttu kodus ei olnud. Isa maksis korralikult alimente ning nägi oma Ukrainas elavat tütart ühe korra elus, kui ta oli umbes 5-aastane ja mina olin juba sündinud. Selles samas „Viru“ hotellis, mis sai paar päeva tagasi 50-aastaseks ning kus isa töötas esimesest päevast peale. Inga emale aga isa aegajalt kirjutas ning te olite koos kutsutud ka Inga pulma. 1992. aastal jäi teil sinna siiski minemata.

Mõnevõrra on mul kahju, et kui ma 1986. aastal 13-aastsena leidsin Valgamaal Kuigatsis rehetoast vanaisa juures olles ootamatu foto, kus olid pulmad, peigmees oli õige – minu isa – aga pruut oli täiesti vale, küsisin ma selgitust Sinu käest, mitte isalt. Sa rääkisid kõik ausalt ära, aga see ehmatas mind niivõrd, et ma kuni isa surmani 2003. aastal ei julgenud tema käest sel teemal mitte kunagi küsida. Kartsin. Kuigi nüüd tean – ei oleks pidanud kartma. Isa, Sa oled armas.

Peale isa surma hakkasin Ingat otsima. Pidasime Sinuga nõu. Linna leidsime üles, aadressi mitte. 2012. aasta oktoobris leidsin Inga Odnoklassniki abil. Ta ütles, et nuttis seepeale mitu päeva. Inga tuli meile külla sama aasta detsembris, 2013. aastal sai ta sünnijärgse kodanikuna Eesti passi, nagu ka tema tütar Oleksandra ja poeg Vladislav. Te saite hästi läbi, kuigi Sul tuli üsna pea ära minna – oma taevasesse koju. Inga on oma abikaasa Ivaniga juba 9 aastat Eestis elanud, oma isamaal. Vladislav käis Eesti kaitseväes, seegi oli suur asi. Nüüd on ajutiselt sünnimaal tagasi – tuleb seista Ukraina eest.

Ah jaa. Ma ei tea, kas ma ütlesin, et Ukrainas on sõda. Oleksandra ja tema tütar Aljona tulid paar päeva peale sõja algust Eestisse. Nüüd, kus Kiievi lähedal on rahulik, läksid nad tagasi – nii igatsesid isa Dimitri järgi. Kui sõda läbi saab, tahavad nad Eestisse elama tulla. Ma olen kogu aeg kutsunud, aga Dimitri seni ei tahtnud. Nüüd tunneb, et tahab. Paar päeva tagasi kukkus Fastivi rakett, õnneks on meie omad kõik elus.

Valentiina, isa esimene abikaasa, oli nüüd neli kuud Eestis. 8. märtsil, naistepäeval, sai ta 80. Pidasime tema sünnipäeva ja naistepäeva, kuigi meeleolu oli eriti siis väga rusuv. Ta rääkis mulle, kui tore mees isa oli. Hooliv. Nemad said tuttavaks, kui isa nõukogude armees Fastivis teenis. Tean ka põhjust, miks ta kuuendat kuud rasedana 1968. aastal Eestist lahkus ja otsustas isa maha jätta. Selle loo avaldamise aeg ei ole veel käes. Isa versiooni tahaks muidugi ka kuulda. Arvan, et need kattuvad.

Ema, mille eest ma Sind tänan? Selle eest, et Sa ei allunud rumalate sugulaste ajastukohasele põlgusele, vaid abiellusid isaga ning andsid minule ja vennale elu, hoolimata sellest, et samal põhjusel oli isa vend onu Kalju oma lapsega pruudi hüljanud.

Tänan Sind selle eest, et Sa lubasid isal end koju saata ja talle kohvi pakkusid. Ja selle eest, et Sa ta ära kuulasid. Ja selle eest, et mul oli ilus kodu ja rõõmuküllane lapsepõlv Eestis, mis on imeline iga võimu ajal. Ja selle eest, et see viimane kallistus oli nii soe, et see soojus ei ole siiani lahtunud.

Sinu kaks last, mina ja Indrek, saame hakkama. Intsu kiidan. Sinu lapselapsed Jette, Joonatan ja Morten kallistavad Sind kõvasti. Sa oled väga-väga hea. Isa tütar Inga, tütretütar Oleksandra, tütretütretütar Albina on tublid, poeg Vladislav samuti, kõik armastavad palavalt Eestist ja Ukrainat. Meie hoiame kokku.

Kuule, ja seekord on selles „Narva“ kringlis eriti palju võid ja rosinaid! Ah jaa, see on minu kokku keeratud! Tänane öö jäi ju vahele, olime koos öösel tööl. Mina tulin küll paar tundi varem ära kui Sina. Aga elus on vastupidi – ma pean veel palju pingutama, et koos Sinuga meile kõigile ja oma lastele hommikukohvi pakkuda. Minu kohviarmastus on ka muuseas Sinult pärit – aga ega tänapäeval ükski normaalne ema ei lähe ka iga päev kell 5.30 tööle. Ma armastan Sind! Igavesti!