Janek Mäggi: mitu erakonda on Isamaast veel võimalik teha? Seeder võib olla piraat!

Isamaa raipe kallal nokkimine on kõhtu täitnud nii Reformierakonnal, Vabaerakonnal, kui ka Eesti 200-l.

Halastamatud konkurendid on siseheitluste kõrghetkedel tuima näoga ära lõiganud Isamaa ilusamaid õisi - Andres Herkeli, Margus Tsahkna, Marko Mihkelsoni - kui välja tuua mõned. Margus Tsahkna oli koguni Isamaa esimees. Kuid Isamaa on paraku selline raibe, mis ei taha ega taha surra! Sest nagu isamaa on igavene, on Isamaa igavene. Rebid jala otsast, valimisteks kasvab poolteist asemele.

Helir-Valdor Seedri skalp on sedavõrd ihaldusväärne trofee, et valmiskünnise piirimail hulpiva reitinguga erakonna esimehe tool näib Eesti poliitikas osalemiseks suurvõimalusena. Selle skalbi eest on välja pandud parketile tõukav rahahunnik. Milline tsentrifugaaljõud suudab hoida Isamaa kõverjooneliselt liikuvad inimesed süsteemses sirgliikumises - võimuorbiidil?

See jõud on maailmavaade, mille endale rebimise patust pole puhas ka EKRE. Isamaal on maailmavaade, vastastel kolkavaade - mitte ideed ja ideoloogia, vaid alternatiivivaba vajadus koguda maksimaalselt hääli, et mitte tööd kaotada. Mis on neid ka tapnud. Vabaerakonna näiteks.

Eestis ei ole teist erakonda, kellel oleks niisugune hulk ära karanud eliitliikmeid, kes on laiali puistunud niivõrd mitmesse erakonda ning arvestatav arv elujõudu näidanud kloone. Vabaerakond rammis end 2015. aastal parlamenti, Eesti 200 püüab sügisel kohalike omavalitsuste uksed lahti lüüa. Ajalooliste isamaalaste hulk riigikogus ei kidu.

Iseenda verd juues kaua ei ela

Parempoolsed on iseenda verd imev parm, millelt Eesti 200 püüab tiibu küljest rebida - Joakim Helenius on võetud, Lavly Perling krabatakse küllap samuti. Erakonna ülevõtmiseks erakonna kaubamärgi mutta trampimine kaval viis ei ole - milleks võtta üle midagi, mille väärtuse sa oled hävitanud? Kuigi võimatu see pole - Rahvaliidu varemetele on ehitatud medalikonkurentsis püsiv partei.

Parempoolsete käigud meenutavad omaaegseid Edgar Savisaare vastu ülestõusnuid. Kuid mitte neid, kes võimu lõpuks üle suutsid võtta, vaid neid, kes kisa-kära saatel välja visati, ära saadeti või ise ära läksid.

Suur osa revolutsionääridest riiki pöörata ei suuda. Kuid tähelepanu isandate mustamine muidugi toob. Raimond Kaljulaid tegi Keskerakonnast lahkumisega endale särtsaka isikukampaania. Sven Mikserist sai sotside esimees, kuid peaministriparteid ta vaatamata algsele sõiduveele teha ei suutnud.

Aegajalt püütakse ikka erakonna esimeheks saada iseenese jõust nagu Jaan Männik või ebapiisava konsensusega nagu Hanno Pevkur. Kumbagi teed ei ole saatnud pikaajaline edu. Inimesi ei huvita kellegi isiklik või mõne kitsa huvigrupi ambitsioon - parteilased tahavad liidritesse armuda kollektiivselt. Ning isehakanuil tuleb reeglina tunnistada konkurendi paremust, isegi kui nad on täiesti veendunud, et konkurent ei kõlba mitte kuskile.

Masohhismi kõrgeim vorm

Vähe on neid, kes viitsivad teha erakonna juhtide ja esimehe päristööd - suhelda inimesega, mõista nende soove ja vajadusi, viia ellu nende täitmiseks vajalikke poliitikaid. See töö pole meelakkumine, see on masohhismi kõrgeim vorm.

Erakonna juht peab olema inimene, kes suudab viia kollektiivi võimule ja suudab koos kollektiiviga võimul püsida. Ta saab ka ise töö, kuid peamine eesmärk on valijate soovide ja vajaduste maksimaalne rahuldamine koos partneriga, kelle valijate soovid ja vajadused võivad olla ristivastupidised. Enda ja oma sõpruskonna huvide eelistamine valijate omadele sõidutab kiiresti põrgusse.

Mida taotlevad inimesed, kes ei taha ise palgalisele poliitilisele tööle minna, kuid proovivad endale osta (mõju)võimu? Tähtis olla on tore. Veel toredam on meelitada kompanjone oma pilli järgi tantsima. Erakondade valgeteks ja mustadeks jõududeks liigitamine kõlab umbes nii: teie mulle ei meeldi, teil ei ole siin riigis õigus elada, olla ja tegutseda. Paraku ei saa sünnijärgset kodakondust ära võtta isegi kurjategijalt.

Kuidas meeldida ebameeldivaile?

Eesti rahvas armastab poliitikat üle kõige maailmas. Nii mats kui ärimees. Ei ole midagi huvitavamat kui rottidega võidu inimtühjal Raekoja platsil kaaskannatajaid kallistada. Ei ole midagi meeliülendavamat, kui hoolikalt valitud virvasõnadega (sõnad, mille kuju on eri keeltes (loe: eri meeltes) sama, kuid tähendus erisugune) öelda üht, kuid mõelda teist - ei kõlba kõik siia Maarjamaale, Isamaa puhul need, keda esindab Seeder.

Demokraatiast ebameeldivamat valitsemiskorda annab välja mõelda. Valituks osutumiseks ja valitsemiseks tuleb mõnevõrra meeldida ka neile inimestele, kes sulle üldse ei meeldi. Ja mis kõige hullem: tuleb alluda inimestele, kelle on valinud need inimesed, kes sulle üldse ei meeldi ning kes sulle üldse ei meeldi ning sa ei saa midagi ette võtta nendega, kes sulle üldse ei meeldi.

Edgar Savisaar oli halb, sest ta oli ees. Hanno Pevkur oli halb, sest ta oli ees. Helir-Valdor Seeder on halb, sest ta on ees. Valimiste eel on neid, kes tahaksid erakonna esimehed olla, rohkem. See on peamine tee peaministritoolile.

Mõni juht kukutakse asja eest, mõni astub ise tagasi, mõni visatakse hooletult üle parda, kuid ujub välja ja tuleb piraadina laeva tagasi. Edgar Savisaar sai sellega omal ajal hakkama. Ja ikkagi. Isamaa on igavene. Ning Helir-Valdor Seeder võib olla piraat.