Janek Mäggi, "Kähmarite majanduse ajastu"

Käisin möödunud nädalal Londonis. Koju tulles lugesin ajalehest peaminister Ansipi seisukohta, et töökätepuuduse leevendamiseks ei tasu Eestil võõrtööliste sissevoolu soodustada. Pärast vahetut kontakti linnaga, kus 27% elanikkonnast (ehk umbes 3 miljonit inimest!) on sisserändajad, tundub Ansipil õigus olevat. 
 
Londoni tänavad on täis asumaadest emamaale ümberasunuid, teenindussektoris on valge inimene pigem erand. Enamik sisserändajaid integreerub, kuid sugugi mitte kõik. Ja neid, kes ei integreeru, tuleb valvata ja jälitada. 
 
Londoni lennujaama turvakontroll meenutab juba Tel Avivi lennujaama oma. Eelmisel aastal Iisraelis käies sain turvakontrollist moosipurgiga siiski läbi. Tänases Londonis korjatakse ära kõik, mis voolab. 
  
Suurbritannia tänastel turvalisusprobleemidel on majanduspoliitilised alged. Ühest küljest muidugi eliitriigi staatus (mis on tekkinud tänu kunagisele hiigelimpeeriumile ja 500 miljonile inglise keelt esimese keelena kõnelevale inimesele) ning teiselt poolt suhteliselt liberaalne sisserändepoliitika asumaade suhtes. Kõik tahavad elada Londonis (eliit ahvatleb) ja see ei ole eriti keeruline (sisserände poliitika). 
 
Ometi ei rända kodumaalt välja mitte kohaliku ajupotentsiaali parem osa (nt Indiast), vaid need, kes veel ei ole midagi saavutanud või need, kes ikka veel ei ole midagi saavutanud. 
 
Õnne otsivad õnnetud

Ja kui nad juba kodumaa (Suurbritanniaga võrreldes) olematu konkurentsi tingimustes ei suutnud midagi saavutada, on suhteliselt väike tõenäosus, et nad suudavad seda Inglismaal. Tippu pürivad miljonid, kuid jõuavad vaid mõned üksikud. Üksnes keelebarjäär on sisserändajate jaoks kohaliku ühiskonnaga paras hiina müür – just esimesel põlvkonnal. 
 
Mida siis Eesti peaks tegema, et leevendada musta ja lihtsa töö tegijate põuda? Esimene retsept on loomulikult panna kõik inimesed tööle, keda vähegi kannatab. Majandusele liiga kõrge tööhõive muidugi head ei tee – see näitab, et on kõrgkonjunktuuri aeg, mis hakkab pigem mööduma. 5–10%-line tööpuudus on kõigis arenenud lääneriikides, iga 10.–20. inimene ei saa või ei taha tööl käia. 
 
Loomulikult ei tähenda see, et sellised inimesed ei saa tulu. Töötu abiraha on üks sissetuleku allikas, aga ka varimajandus. Mõni aasta tagasi Roomas tänaval jalutades märkasime sõbraga uskumatut kogust musti mehi, kes olid maha rullinud vaiba ja müüsid sellel (võltsitud) Prada, Gucci jt luksusbrändide päikeseprille, kotte ja muud pudi-padi. 
 
Politsei tulles keerasid nad vaiba kibekähku kokku ja tegid näo, nagu poleks midagi müünud. Sõber ütles, et need on kähmarid – ohu korral kaovad kähku. Kähmarite majandus on kõrvalnäht, mille sisserändajad endaga kaasa toovad. 
 
Eesti suur eelis on külm kliima. Londonis oli möödunud laupäeval 20 kraadi sooja – kodutute ja kähmarite paradiis, võrreldes Tallinna enam kui kaks korda külmema ilmaga – Eesti talvest rääkimata. Siia ei hakka ükski sisserändaja naljalt tulema. Enam kui pool kogu maakera elanikkonnast pole lund oma ihusilmaga iialgi näinud. 
 
Musta pesu pesku valge inimene

Eesti ei ole eliitriik, kus kõik inimesed tahaksid väga elada. Isegi Saksamaa ei ole piisavalt tore, kui türklased välja arvata. Berliin on maailma suurim türgi linn väljaspool Türgit, kus elab kolm korda rohkem türklasi kui on Tartus elanikke. 
 
Võõrtööliste sissetoomise ja/või sisserände kõige negatiivsem pool on see, et neid käsitletakse, vaatamata orjapidamise keelustamisele, veel tänapäevalgi (vähemalt suhtumise mõttes) kui orje ja alamat rassi-klassi. Neile jäävad ikka need tööd, mida põlised kodanikud teha ei taha ja ei viitsi – ning valdavalt sandikopikate eest. See tekitab pahameelt ja kurjust. 
 
Hiinas toodetud lips maksab ühes Londoni kaubamajas
20 naela, Inglise hand made aga 70 naela. Kvaliteedi poolest olid nad minu hinnangul väga-väga sarnased ja ma võin kihla vedada, et 20naelasel lipsul oli kasumimarginaal oluliselt suurem kui 70naelasel. 
 
Orjapidamislik mõtteviis äriinimeste poolt ei ole maailmast kuhugi kadunud. (Selle vaimus räägivad ka need Eesti ärimehed, kes tahavad võõrtöölisi hurraa-korras sisse tuua.) Asja teine pool on muidugi see, et kui ma ostan Hiina lipsu, saab Hiinas süüa keegi, kes muidu ei saaks võib-olla üldse midagi hamba alla. Seepärast valingi selle variandi. 
 
Samas ei usu ma, et hiinlastele meeldiks Eestis rohkem orjata kui Hiinas (või Indias või Brasiilias või Türgis või Saksa-
maal või Inglismaal). Eestlasi ei taha Eestis keegi orjata, sest me ole seksikas riik. Aga see on ka meie õnn, sest meid ei taha ka keegi õhku lasta. Seepärast võiksimegi oma musta pesu pesemisega ise hakkama saada. Igal mündil on kaks külge, olgu ühel kas või kuninganna.