Janek Mäggi: pidulikule üritusele teksades tulla võib, aga kedagi mustaks või paksuks nimetada mitte

Ühiskonnas ajab üle ääre inimestest, kelle käitumisharjumused (loe: käitumishäired) ajavad viisakad inimesed hulluks. Kinno minnes taluvad nad kaks tundi lämmatavat popkorni lõhna, vales kohas ja alalõpmata valjuhäälselt itsitavaid paare ning küsivad endalt – miks ma ennast piinan?

Isegi moodsate arusaamade kirkaim vastuolu: täielikud vabadused või totaalsed piirangud ja range enesedistsipliin, mis on alustanud oma kooselu samal ajal ja samas kohas, on lahendamata. Rahvas võib erakordselt pidulikule üritusele tulla teksades ehk tööriietes ja ilma lipsuta, kuid kellegi kohta must, paks või hull öelda ei tohi.

Vabadust, et inimene võib teha seda, mis pähe tuleb, ei saa kelleltki võtta. Teha võivad siiski mitte kõik, vaid ainult need, keda ei saa rünnata, šantažeerida, kellel ei ole midagi kaotada. Popkorni krõbistada ja kokakoolat luristada tohivad kinos ainult need, keda mitte keegi ära ei tunne. Vabadus ei ole mõeldud avalikus elus aktiivse inimese jaoks. Kui ta ära tuntakse, ootab teda ees näoraamatu ristipuu ning seejärel meedia võllanöör.

Tekst haiseb sageli rämedamalt kui tegu
Verbaalne popkorn ehk kuumutatud avalik kõne haiseb muidugi sama ebameeldivalt kui tavaline popkorn. Vabadus kirjutada harimatult, mõelda harimatult ja rääkida harimatult on loonud kulutuuri, kus matslus, saamatus ja ajuvabadus on õigustatud olemise viis nii kõnes kui kirjas.

Oma võõrkeelte oskusega hooplevad inimesed on sageli isegi oma emakeeles erakordselt nirud, arusaamatud ja tühisõnalised. Kuid kuidas saab inimene, kes end emakeeles arusaadavalt väljendada ei suuda, olla hea keeleoskusega võõrkeeles? Enamasti on kõigi „vaata“, „nagu“ ja „siis“ vahel väga raske aru saada, kas kõneleja ka midagi ütles, või eelistas ta selle tegemata jätta. Sõnamulinast tähtsam on selge mõte ja viisakas, vestluskaaslast austav stiil, mis ei tähenda kriitika puudumist – hindav arvustamine viib elu edasi.

Viisakas kõlab reeglipäraselt ja igavalt. Ometi on just viisakus, mida moraalselt laostunud ühiskondlikult elukorralduselt tuleb nõuda. Inimene võiks vähemalt avalikuks kohas olla meeldiva käitumise ja heade kommetega ning hea käitumise tavasid järgiv.

Ebameeldivat käitumist eelkõige avalikus kohas, kuid ka kodus, ei tasu õigustada ei nooruse ega vabadusega. kahekümneaastane inimene (mul on kolm selles vanuses last) võib ju öelda, et mulle meeldib nii või naa, kuid noa ja kahvliga peab oskama süüa ning need peavad olema õiges käes.

Kas Sina oled juba 49-aastane olnud?
Noor inimene ei suuda iseseisvalt otsustada, mis on talle endale pikas perspektiivis oluline, ta vajab perekonda ladestunud teadmisi ja toetust. Oma lastele ütlen moraali lugedes ja nõudlik olles ikka: sina ei ole 49-aastane veel olnud, aga mina kahekümnene olen. See, mis kahekümnesele tundub jabur, näib 49-aastasele elegantne.

Pole välistatud, et tulevikus on meil popkornivabade kinodel ustel silt „Popkornivaba“, nagu vorsti pakendil on „E-vaba“. Neid inimesi, keda teised inimesed häirivad, on väga palju ning nad on väga lärmakad sellest kõigile teada andma. Kas neisse kinodesse ka kliente jagub, pole siiski kindel. E-vabadus on küll trendikas, kuid enamus inimesi eelistab hinda.

Rõõmsameelseks ja õnnelikuks eluks tuleb lähtuda vanast tarkusest: viisakas ei ole mitte see, kes kastet lauale ei aja, vaid see, kes tähele ei pane, kui teine seda teeb. Nii et elagu kino, elagu popkorn ning ebaviisakad inimesed, sest neid ei ole ju võimalik märgata!