Janek Mäggi: mulle ei ole vaja ei lapsi ega riiki. Võin surra ka tänaval

Raivo Hein on tubli mees – ta ei taha oma lastele koormaks jääda. Mina ei looda ka riigile, sest ma ei taha olla oma riigile koormaks, kirjutab suhtekorraldaja, endine riigihalduse minister Janek Mäggi.

Ma olen valmis surema kohe, kui mind enam mitte kellelegi vaja ei ole. Testament on mul tehtud. Ammu. Ema nõudmisel. Kuid kuni on veel alles üks inimene, keda mu hingamine ei sega, ma ei lõpeta. Hingan, kuni suudan.
Küll aga leian, et perekond peab hoolitsema kõigi oma liikmete eest, nagu riik peab hoolitsema kõigi oma kodanike eest – ilma solidaarsuseta ei toimi ei perekond ega riik. Juhul kui me ei taha vaimust vaeseid ja ihult nõtru näha tänaval piinadesse suremas. Kuna nad ei suutnud olla piisavalt edukad investorid. Või vaimselt piisavalt terved.
See on täiesti vale eeldus, et kõik inimesed on võimelised nooruses ja keskeas teenima piisavalt raha, millega elu lõpuni ära elada. Kuid nad võivad olla võimelised sigima, mida neile vist ära keelata ei saa.

Neil võivad olla lapsed, koguni mitu, kelle nad on kuidagi üles kasvatanud või on nad suisa ise kasvanud. Ja siis need lapsed võivad lustida ja prassida, kärvaku vanamees või vanamemm kus tahes? Ei. Me ei vastuta mitte ainult laste ja vanemate eest, me vastutame kogu ühiskonna eest. Või on neid, kes julgevad keelduda sotsiaalmaksu maksmisest?
Kulud ühiskonnale, tulud pärijatele?

Meil on kohtus ka õdede ja vendade – avarama perekonna ees. Muidugi on õige, et mitte kogu ühiskond ei maksa kinni kõigi õnnetute saatust ning pärijad rabavad üksteiselt kõrvad peast, et pärandus endale saada, vaid perekond teeb oma osa ja riik oma osa. Et mitte ainult sünd ei oleks talutav sündmus, vaid ka elust lahkumine – väärikas ja elutööd austav.

Ma küsisin oma kahe lapse käest (selle loo jaoks), kas nad oleks valmis minu eest hoolitsema, kui ma ise endaga hakkama ei saa? Nad pidasid seda loomulikuks. Kolmandat ei olnud juures. Küllap temagi oleks vastanud sama.
Neil ei ole minu silmis kohustust mind toetada, kuid mina oma vanemaid toetasin kuni mõlema surmani. Isa lahkus 2003, ema 2016. Üleminekuaeg pööras nende elu segi. Isa haigus tegi seda päris mitmeks aastaks ka ema eluga. Ma ei teinud lapsi selleks, et keegi mind põetaks. Kuid ma siiski loodan, et nad ei hülga mind. Nad on and. Minu elu särtsakaim osa.

Igaühest võib saada Schumacher

Ma ei maksa makse selleks, et riik mulle midagi võimaldaks. Ma ei looda ei lastele ega riigile. Ma ei looda ka iseendale. Sest keegi meist ei suuda tulevikku ette näha ega seda kuigi nutikalt üle kavaldada. Saatus võib olla selline nagu Konstantin Pätsil või Michael Schumacheril. Nagu vanas testamendis seisab: kui Jumal lubab, siis ma lähen sinna linna või teise linna. Kui lubab. Alati ei luba. Kõigile ei luba.

Samba najal seisab see, kelle jalad ei kanna. Kuid on palju ka neid, kelle jalad ei võimalda seista isegi samba najal. On neid, kellele polegi jalgu. Neil võib olla väga palju vara, nagu Schumacheril, kuid nad ei saagi öelda, mis ja kuidas.
Oma venna eestkostjana ütlen, et perekond peab kokku hoidma. Igasugu karjatused: mina saan ise hakkama, või kõik peavad saama ise hakkama, võivad mõjuda kainestavalt, kuid elu ei ole spordivõistlus, kus kõik saavad piisavalt kiiresti joostes kuldmedali. Mõni ei pääse isegi rajale. Teda ei saa jätta raja äärde surema. Kui ta on suutnud sinna roomata.

Ma ei tea, milline on minu saatus. Kuid ma olen väga õnnelik, et elu on kinkinud mulle kolm last, kes teavad muu hulgas seda, et minu lahkumise järel, kui teen seda enne venda, peavad nad hoolitsema minu venna eest. Ja nad on mulle lubanud seda teha. Riik on aidanud mul venda aidata ja aitab ka neil. Perekonda on vaja. Riiki on vaja. Riik on perekond.