Janek Mäggi: Kas panna Eesti kinni või maksta vigaseks?

• Enne, kui sõda läbi saab, midagi paremaks ei lähe.
• Moodne majanduspoliitika pärsib tarbimist, nörritab äri ja vähendab kodanike heaolu.
• Eesti majandus nõuab kasvavat tarbijate hulka, mida kuskilt ei paista.

Eestis on hulk tööstusettevõtteid, mis pigem lõpetavad tegevuse, kui kannatavad hambad ristis – ehk läheb midagi paremaks, kirjutab suhtekorraldaja Janek Mäggi (Keskerakond).

Maarjamaa ettevõtluse võtmeküsimus on, kust saada juurde kohalikku tarbijat. Praegu on nirus seisus ka Eesti peamine ekspordipartner Skandinaavia.

Neli aastat kriisi, haigust ja sõda on Eesti ühiskonda muserdanud ja inimesed rööpast välja ajanud. Rahvast hirmutavad jutud, kuidas Eesti eliit on sõja jalust Hispaaniasse kolinud või kolimas või siis ei ole see ikka nii massiline, kui välja paistab. Ühiskond tahab rahu ja stabiilset arengut, kuid valitsus seda ka endast mitteolenevatel põhjustel pakkuda ei suuda.

Välisinvestorid peavad Eestit ohtlikuks piirkonnaks, kuhu nina toppida ei tasu, pigem müüvad varasid, kui soetavad neid juurde. Kolm aastat majanduslangust sellel aastal otsa ei saa. Kõrged intressimäärad kinnisvara soetama ei meelita, ehitajaid on üle, mitte puudu. Peamised eksportturud – Skandinaavia maad – on hädalises seisus, eksportivaid ettevõtteid pannakse lihtsalt kinni – mis siin ikka vegeteerida, kui lootuskiirt ei paista.

Sündimus on üle aegade mudaliigas, mis väljendab elanikkonna ebakindlust ja meeleolu. Indrek Neivelt märkis hiljuti Postimehes: «Meediat lugedes tundub, et eesmärk on olla lastetu ja nautida finantsvabadust. Selline ühiskond peabki ju välja surema.»

Riik kulutab üle kolme protsendi SKTst rohkem, kui suudab kodanikelt makse kokku koguda. Eurotsooni riigile selline stiil ei sobi, tuleb püsida nõutud raamides – riigieelarve defitsiit olgu alla kolme protsendi, normaalne oleks, kui kulud ja tulud oleks tasakaalus. Valitsus ulub, et raha ei ole, aga kokku tõmmata ei suuda, ei taha ega viitsi. Kuhu saata kõik need töötud avaliku sektori inimesed, kes riigi teenuste vähendamisel töö kaotaks? Erasektoris ajab samuti inimesi üle. Aga kui inimesel raha ei ole, peab ta kulutamist vähendama või läheb pankrotti. Mis riigi puhul teisiti on?

Säästlikku eluviisi ei ole olemas: ära tarbi üldse!

Seadusest tulenevad indekseerimised nügivad valitsust kuristikku, sest peaaegu kogu riigieelarve tuleb nii-öelda ise kokku – ilma et valitsus saaks otsustada: pensionäridele me raha juurde ei anna, neil on niigi küllalt!

Kõige selle taustal on meil palju rõõmsaid inimesi, kes ei lase ennast morjendada keskkonnast, mis on parim äri alustamiseks. Palgatöö saab otsa ka neil, kelle teadmised, oskused ja võimed on suurepärased – käes on parim hetk ettevõtlusega alustamiseks.

Maksutõusud on vastikud, kuid tark inimene ei lase end sellest kuidagi häirida, vaid püüab teenida rohkem. Mis sa ikka kärgid, et igapäevane limonaad ja auto võiks olla tasuta jagatav riigi toetus, mitte luksuskaup, mis on mõeldud rikastele. Kõigele vaatamata on suhkruvesi alati aidanud, kui närvid on läbi ja mõistus kärssab ning ettevõtlik inimene leiab igal juhul viisi, kuidas veel ühel naabrimehel hekk ära pügada või kartulimaa üles künda.

Rohepesuhulluses on jäänud mulje, et maailm läheb paremaks, kui inimesed tarbivad targalt ja säästvalt. Õige filosoofia on loomulikult veel konkreetsem: ära tarbi üldse! Pole vaja tänavafestivale, kus on korduvkasutavad õlle- ja kohvitassid – pole vaja juua ei õlut ega kohvi, eriti avalikus kohas. Istu maakodus, näri tuulega maha langenud puu koort ja söö kulu, joo kraavivett peale ja emake maa õnnistab sind, kuni saad taas mullaks, millest oled võetud.

Kui sõda ei ole, on kõik hästi

Ometi nõuab keskkonnavaenulik valitsus rahvalt raha, et see kõik välismaale saata – olgu ravimite, tankide või tuulikute eest. Rahvas on suures osas nõuski, et kõike seda on vaja, kuid ei mõista, miks peab pärssima tarbimist hoogustavat ettevõtlust, kust seda raha võtta. Raha ringlemise kiirus on vaevaline, inimesed sügavad ennast, selle asemel, et toota, teenindada ja teenida. Töö asemel meeldib inimestele puhata ja kodukontoris istuda, kus külmkapp on piisavalt lähedal ja diivan mugav.

Asjad pole kunagi nii halvad, kui nad paistavad. Eesti Panga majandusprognoos kinnitas, et 2025. aastast terendab Eestiski mõõdukas majanduskasv, initressimäärad hakkavad langema. Loodetavalt püsib energeetikasektor stabiilsem kui viimastel aastal ning ei mõjuta majanduse käekäiku sedavõrd palju kui seni.

Kuna sõjatüdimus on valdav ka Ukrainas, kus sõja algusest rindel olnud mehed hakkavad nõrkema ja vajavad puhkust, võivad meeleolu muutused poliitikas ja majanduses toimuda ootamatult ning järsku.

Eesti avalikkusest jääb mulje, et asjad lähevad ainult hullemaks. Ometi ootavad inimesed Ukrainas sõja lõppu rohkem, kui Eestis arvata osatakse. Minu õepoja Vladislavi (sündinud Ukrainas, nii Ukraina kui ka Eesti pass, teenis Eesti kaitseväes, oli sõja algusest kuni viimase ajani Ukrainas, Kiievi lähedal oma sünnilinnas) elukaaslane Anastassia märkis: «Mulle õpetati ülikoolis, et kõik sõjad lõppevad läbirääkimiste laua taga.»

Kui küsisin õepojalt, kui ta peale kahte sõja-aastat Ukrainas taas Eestisse jõudis, mida ta sõbrad arvad, mida teha tuleks? Vastas ta: «Nemad ei arva enam midagi... Nad on kõik sünnilinna kalmistul.»