Janek Mäggi : "Tõeline kullatükk-minu elu!"

Riigieelarves oli algul kõik üle ja nüüd on kõik puudu-nagu "Nukitsamehes"

Kõigepealt tuleb võtta parimast parim. Kui parimast parimat ei saa, tuleb võtta parimast halvim. Kui parimast halvimat ei saa, tuleb võtta halvimast parim. On selline musketärlik mõttekäik. Eluline kärpimisfilosoofia.
Et riigijuhtimine võib olla raske ja keeruline töö, on selgunud alles viimasel aastal. Vähemalt Eestis. Et valimislubadused on võõra raha laialijagamine, samuti. Ja eriti jube on siis, kui selle võõra (ehk maksumaksja) rahakotti kiigates selgub, et seal ei olegi seda raha, mis seal pidi ju olema! Algul oli kõik üle ja nüüd on kõik puudu – nagu «Nukitsamehes».
Tagantjärele analüüsides oli Eesti (ja maailma) majanduskasv suures osas õhk, mida puhusid suuremaks ja suuremaks hinnangud vara virtuaalsele väärtusele. Eesti majandus sai 100 miljardi krooni suuruse süsti üksnes eraisikute laenudest, mis imbus peamiselt viimastel aastatel kõigisse majandussektoritesse.

See summa on nii suur, et peoperemees jõi end piltlikult öeldes deliiriumisse. Peremees oli sama virtuaalne Eesti riik. Meie kõik. Eesotsas meie valitsusega.
Kõik, mis langeb, see langeb
Nüüd on lugu selline: need, kes selle 100 miljardit said, on selle ära kulutanud. See raha on ära söödud-joodud-prassitud või tühja investeeritud (kaotanud nt 80% oma väärtusest börsil vms). Kuid rahvas on ikka veel 100 miljardit võlgu. Aastakümneteks. Raha enam pole, on ainult suur võlg. On ka kinnisvara ja muud kraami, kuid selle väärtus ei kata enam sugugi alati laenusummasid. Kõik, kes laenasid, on saanud lüpsi. Mõni on saanud mitu lüpsi.

Aga mis seal ikka. Teeme kõvasti tööd ja hakkame tagasi teenima. Paraku ei ole see enam nii lihtne. Sest raha on turul järjest vähem ja vähem. Kui valitsus tõmbab 8 miljardit kokku, siis peavad need, kes sellest 8 miljardist ilma jäävad, veel kokku tõmbama jne. Seega võib ennustada, et kuni murdepunktini (kes seda hetke teab, saab pööraselt rikkaks!) tuleb kõigil tõmmata ja tõmmata kokku. Ja siis veel tõmmata kokku.
Majandusreeglid on igivanad. Kõik, mis tõuseb, see tõuseb. Kõik, mis langeb, see langeb. Hobusevahetus toimub trendi muutumisel. Majanduses on trend samasugune kuningas nagu sularahagi.
Trendi lihtsalt ei saa (ei ole mõistlik) ignoreerida – trendiga tuleb arvestada. Kui kinnisvara hinnad on tõusutrendis, ei ole mõtet oma kinnisvara asja ees teist taga poolmuidu ära anda. Kui kinnisvara hinnad on langustrendis, tuleb kas müüa kiiresti või üldse mitte müüa. Trend ei ole ei sõber ega vaenlane, see on objektiivne paratamatus. Kuid sellega mitte arvestades kaotad täiega.
Seega. Kui kõik kärbivad kulusid, tuleb kulusid kärpida, sest varem või hiljem sa jõuad ikkagi selleni. Nagu siis, kui kulud kasvasid – kui kõik kasvatasid, siis oli väga raske kätt ette panna. Kes pani, seda vaadati kui pidalitõbist, kes majandusest midagi aru ei saa.
Kuid tegelikult ei ole see mingi stress. Sõda ju pole. Saad 10 või 20% väiksema sissetuleku kui mullu, kuid elad ikka ära. Kui hing on sees, kõht täis ja meel rõõmus, on kõik hästi. Halvasti või väga halvasti on siis, kui oled võtnud riske, mida sa ei suuda hallata. Kuid nagu lehtedes juba on ka kirjutatud, ei ole isegi pankrot mingi häbiasi.
Aavo Viiol on eeskujuks
Kui jooksis kokku, siis jooksis. Vara kaotus ei ole elu kaotus. Elu on väärtuslikum kui häbi. Üks tippärimees lasi end mõni aasta tagasi häbi kartuses maha. Rumal tegu. Aavo Viiol tõstis kultuurkapitalist 8 miljonit krooni kasiinoärimeeste taskusse, kahetseb või mitte, aga ta elab. Ja küllap mitte halvasti. Tuleb lihtsalt üle saada.
Riigi «pankrot» on ka tegelikult vaid üksikute tipp-poliitikute maine ja avaliku karjääri küsimus. Mõnikord isegi seda mitte. Kui asjad jooksevad kokku, siis muutub lihtsalt keskkond, aga elu läheb edasi. Asjad kohanduvad olude järgi. Isegi kui need on karmid. Kui inimene sureb ära, siis tundub – appi, mis nüüd saab! Aga üsna pea tekib uus reaalsus ja elu läheb edasi. Tean omast käest.
Ja pankrotistunud eraisikud on kah pankade probleem. Saksamaal on seadus, mis ütleb, et kui klient ei suuda oma laenu tagasi maksta, on selles süüdi pank, mitte klient. Kui näiteks Swedbank lähekski pankrotti (loodame muidugi, et mitte), siis häviks lihtsalt veidi vara, kuid kedagi ära ei tapeta. Vara väärtusega on ikka nii, et see tõuseb ja langeb. Aktsiate väärtus on aastaga kukkunud üle 80%. Aga kunagi ka tõusis. Kui raha väärtus (nagu mitme valuuta puhul ongi juhtunud) kukuks 30%, ei oleks sellest midagi katki.
Pärast murdepunkti hakkab kõik tõusma. Majandus läheb pikaajaliselt ainult üles. Kuigi väikeste või suuremate võngetega. Me elame kindlasti paremini kui 10, 30, 50, 80 või 120 aastat tagasi.
Küsimus on ainult ajas, kui jälle tahab Eestis peaministriks saada mees, kes lubab Eesti viia viie rikkama Euroopa riigi hulka. Ja see ongi pööraselt ilus unistus. Olgu või teostamatu. Metštat ne vredno!