Janek Mäggi: Euroopa, neela alla ja lepi olukorraga!

Riik, mille riigipea Elisabeth II varandusest moodustab märkimisväärse osa postmargikollektsioon, ei saa leppida asjaoluga, et tal tuleb oma elu sättida nii, nagu 27 riigile, täpsemalt nende parasjagu võimule juhtunud valitsusjuhile, kes iga paari aasta tagant vahetuvad, konsensuslikult sobib.

Põgenenud poisike Cameron

Kuninganna on võimul olnud alates 1952. aastast. Paljud Euroopa juhid ei olnud siis veel sündinudki, teiste seas David Cameron – tulega mänginud poisike, kes pani maja põlema ja otsustas pärast seda kohe minema joosta – las teised kustutavad!

Inglaste edu ja needus on traditsioonid, nende olemasolu. Neil on monarh, sakslastel ei ole. Milleks, ei tohi teised küsida. Sakslased kohanevad kiiresti ning teevad asju nii, nagu on mõistlik ja kasulik. Inglased teevad asju aeglaselt ning nii, nagu alati tehtud on. Miks, ei ole nii tähtis. Veel vähem on oluline, kas saaks kuidagi ka kulutõhusamalt. Eestlaste jaoks naljakana tunduvad eraldi sooja- ja külmaveekraan olid kunagi eraldi seepärast, et soe ja külm vesi tulid eri kohast. Aga kui juba nii on, las jäädagi. (Kuigi ühe ühiskraaniga kohti on juba ka.)

Brexiti hääletuse tulemuse võisid määrata tõesti töölisklass ning pensionärid, kuid riigi lähiaastate käekäiguga mängis ikkagi poliitiline eliit. Selleks, et juhtida riiki, ei piisa populaarsusest või häältesaagist, selleks on vaja ka mõistust ja südametunnistust. Kahte viimast võib, aga alati ei pruugi eduks konverteerida õnnestuda. Paljude arvates ei olnud Cameronil kumbagi.

Vastikud on britid seepärast, et poliitiliselt tahavad nad olla dikteerijad-domineerijad  ̶ need, kes ütlevad, kuidas asjad käivad. Kui Euroopa Liidu 28 liikmesriiki ühisel nõupidamisel mõnd dokumenti koostavad, siis enamasti jääb selle vormistamine brittidele kui ainsatele, kes inglise keelt päriselt ka mõistavad. Ning siis nad kirjutavad sinna ikka seda, mida nad ise tahavad. Nemad saavad alati kõigest aru. Ja kui ei saa, siis on selles süüdi umbkeelsed liitlased, kes õiget keelt ei oska. Makeover’it (värskenduskuuri – toim) ei pea tegema mitte britid, vaid Euroopa. Briti Rahvaste Ühenduse kaks miljardit inimest on Londonist vaadates ligi 29% maailma elanikkonnast. Jõud. Nii paistavad asjad eksimpeeriumi südamest.

Britid ei reeda esimesest korda

Eesti, Läti ja Leedu ei tundu selle taustal muud kui endised tsaaririigi alad, mis peavadki kuuluma Venemaa koosseisu – nii põhjendas Winston Churchill sõja ajal Franklin Delano Rooseveltile, miks tuleb nõustuda Stalini sooviga jätta Nõukogude Liidu piirid pärast Teist maailmasõda selliseks, nagu need olid enne Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule 1941. aastal. Churchill reetis meid Suurbritannia huvides siis, ning nüüd tegi seda sama Cameron.

Cameroni reetmine ei seisnenud selles, et Suurbritannia Euroopa Liidust lahkub või võib lahkuda. Tema reetmine seisnes selles, et tema ainus plaan pärast lahingut oli kaotuse korral lahinguväljalt kiiresti minema joosta. Kindralid ja kaptenid nii ei tee. Ta kartis, et äraaetud hobused lastakse maha.

Samas ei ole Brexit midagi traagilist. Tavaline, juba ammuste protsesside kulminatsioon. Suurbritannia saar jääb samale kohale, kus ta on olnud seni. Rusikatega vehkivad Euroopa Liidu liidrid – näiteks Donald Tuski jutt, et inglastele ei saa liidust lahkumisel säilitada samu vabadusi, mis on liikmesriikidel – saavad peagi aru, et Suurbritannia ongi suurjõud, milleta Euroopa elada ei oska. Turud stabiliseeruvad ning aktsiahindade kukkumine on lühiajaline probleem ning väga vähestele inimestele. Võrreldes venelasi tabanud sanktsioonidega, millele näljahäda ei järgnenud, on kõik võimalikud kannatused tühised. Umbes viis aastat suutsid ka eestlased oma kartulikoorte söömise lubadusest kinni pidada.

Rahvusriigid peavadki ise otsustama

Euroopa Liidu vale eeldus on kindlasti see, et on võimalik tagada seni veel 28 liikmesriigi kodanike soovide ühtsus – panna kõik küla poisid armuma ühte ja samasse tüdrukusse ning need, kellele tüdruku sümpaatiat ei jagu, sundida sellega leppima, et nad jäid pika ninaga. Aga nad ei lepi ju! Mitte iialgi!

Elu ja poliitika, ajakirjanduse ja äri, kultuuri ja spordi käima tõmbav jõud on vastandumine, tüvikonflikt. “Mina olen parem kui sina!” on pürgivate inimeste, firmade ja riikide juhtmotiiv. Euroopal ei ole ammu olnud enam niivõrd mobiliseerivat vaenlast (nagu kunagi natsid), mis sunniks omavahelisest täiemahulisest konkurentsist ajutiselt loobuma. Pagulastes väike ühisvaenlase alge siiski on.

Laias plaanis on võimalik ajada kas eranditeta või eranditega poliitikat. Eranditeta poliitikat, mis on näiteks Eesti maksupoliitika põhisuund, on võimalik ajada väga väikeses sotsiaalses grupis, mõnes rahvusriigis. Sest lahendamist vajavad juhtumid on valdavalt ühetaolised. Isegi USAs ei tuleks see kõne alla. Osariigid tahavad ise otsustada, kas surmanuhtlus on okei karistus või ei ole. Euroopa Liit kui väga paljude erihuvidega organisatsioon eeldab paljude eranditega poliitikat, milles seisnebki liidu peamine sisemine vastuolu.

Euroopa Liidul puudub täieliku riikliku sunni võimalus. Inglased peavad kasutusele võtma euro! Pangu autod sõitma õigel pool teed! No ei võta! No ei pane! Kuid kui erandeid teed, läheb osa närvi – need kes tahaks ka, et neid erikoheldaks.

Mida Euroopa Liidule soovitada? Tasub pöörduda vana kulla juurde. John Maynard Keynes’il oli õigus: “The difficulty lies not so much in developing new ideas as in escaping from old ones.“ („Raske ei ole mitte arendada uusi ideid, vaid vabaneda vanadest.“ - toim).