Vasak ei tohi teada, mida parem teeb!

Heategevusmaailma võlu on kohati valus isetus. Tunnustuse jagamine ei ole patt, kuid selle lunimine on häbiasi.

Silmakirjalikule poliitikule, välismaal ka hiigelhonorare teenivale superstaarile, meeldib rääkida sellest, et me kõik peame oma riigist hoolima, selle eest seisma, oma riiki toetama.

Meie olemegi riik! Eesti eest! Elagu Eesti! Palju õnne meile kõigile! Eesti võidab!

Kohustuslik sõnavaht – ei muud? Kuidagi leninlik (kes suri ikkagi)? Kuidagi stalinlik (kes viidi lõpuks ikkagi mausoleumist välja)? Või siiski mitte?

Tipp-poliitik tsiteerib USA kunagist presidenti John F.
Kennedyt: „Ära küsi, mida riik saab teha sinu jaoks, vaid küsi, mida saad sina teha oma riigi jaoks“. Ja siis ta teeb ainult seda, mille eest talle palka makstakse ega suuda mõista, miks mõned mittetulundusühingud kirglikult millegi eest võitlevad. Näiteks elude eest, mis niikuinii kunagi lõpevad.

Muidugi oli Kennedyl õigus. Aga Jeesusel oli rohkem, kui ta manitses meid mäejutluses: “Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!” (Matteuse evangeeliumi 6:3-4).

Heategevuse mõte ei ole saada tähelepanu. Heategevuse mõte ei ole saada omakasu. Heategevuse mõte on anda ära kõik, mis sul on, ja minna läbi nõelasilma.

Kui sa kaotad lähedase inimese, hakkad maailma klammerdumist tühisemaks või täiesti tühiseks pidama. Kui oled ilma jäänud nii isast kui emast, oled sina järgmine. Ja sa saad aru, et ükski odav loosung ei vaigista sinu hinge. Sind vaigistab salaja tehtud tegu, mille suurusest teab ainult see, kellele see on tehtud, kuid ta ei tea, kes seda tegi.

Meil on palju neid, kes lasevad endi ees pasunat puhuda, kui nad mõnegi käigu teevad, mille eest otsest palka ei saa.

Seepärast olen arvamusel, et tunnustuse jagamine ei ole patt, kuid selle lunimine on häbiasi. Heategevusmaailma võlu on kohati valus isetus. Iisraeli nunnakloostri nunnade siirus kajab viie aasta tagant mulle siiani kõrvu. Tõeline hoolivus on alatine valmisolek abiks. Vastutulekuks. Ning vastaste (keda sa pead oma otseks konkurendiks) halvustamise vältimine. Tahad olla endast suurem, keera teine põsk ette.

Meil on palju neid, kes teevad ühiskonna jaoks midagi vabatahtlikult. Kes ei oota midagi vastu. Kes annetavad, kelle vasak käsi ei tea, mida parem teeb. Kuid meil on ka palju neid, kes lasevad endi ees pasunat puhuda, kui nad mõnegi käigu teevad, mille eest otsest palka ei saa. Tore, kui keegi midagi teeb. Kurb, kui see tuleb ainult omakasu eesmärgil.

Mina küsin endalt iga päev, mida ma oma riigi jaoks saan teha. Ja iga päev leian ka midagi, mida teen. Omal viisil. Ja nii naljakas kui see ei ole, ma ei oota oma riigilt mitte midagi. Teenet, maksusoodustust, hüve. Ma ei oota, et isegi kui midagi õnnestub, keegi ütleb: tubli poiss. See ei ole eesmärk. Eesmärk on hingerahu. Sellest piisabki.

Teistest rääkides, keda olen suutnud motiveerida ja kaasa töötama kas Vähiravifondis “Kingitud Elu” või Tallinna Lastehaigla Toetusfondis, olen väga õnnelik, et meie ühiskonnas on palju tavalisi ja ebatavalisi (avalikku elu elavaid) inimesi, kes väärikalt naudivad hooliva ühiskonna ehitamist meiega üheskoos. Et see on üks meie ühise ja koosveedetud elu mõte ja motiiv, olles paatoslik – Suur Narratiiv.

Suured inimesed ei ole esmalt mitte need, kes oma palgatöös õnnestuvad, vaid need, kes õnnestuvad palgata töös. Rahata jäämine ei ole alati “palgata” jäämine. Rahata ja tunnustuseta, au ja särata jäämine, on palgata jäämine. Kuid vaid esmapilgul. Kui vasak käsi ei tea, mida parem teeb, muutub maailm paremaks. See on Suur Asi.

Arvamuslugu ilmub Ühisnädala artiklitesarja „Hoolivusest” raames. Ühisnädal leiab aset 21.-27. novembrini 2016.