Janek Mäggi: "Alati on võimalik toime tulla!"

Rikkad inimesed saavad vähese rahaga paremini hakkama kui vaesemad inimesed suure rahaga.

Kümmekond aastat tagasi, kui töötasin ajakirjanikuna, ütles ema, et näed, palk on ikka väga väike, saaks pensioni ka juba juurde!

Ma lohutasin teda – noored (mina ja minu toonased eakaaslased) teenivad tõesti mitu korda rohkem, aga neil on korterilaen, pole isegi elementaar-seid nõusid. Ema tundis end kohe palju rikkamana.

Raha, mida oma äranägemise järgi kulutada, jäi minul toona vaata et vähem kätte kui emal ja isal. Nüüd juba pensionil olles ütleb ema ikka vahel, et tal on päris hea sissetulek, kuna pole laene ja eluks vajalikud asjad on olemas. Paljud asjad paistavad teistsugused, kui neid vaadata kontekstis.

Kas 5000 krooni on suur või väike raha ühes kalendrikuus hakkama saamiseks, sõltub väga palju sellest, millises eluetapis keegi parasjagu on. Tööjõuturul vähemalt Tallinnas sellist summat palgaks pakkuda väga lihtne ei ole. Selline palk enamikku ei motiveeri. Ometi on palju neid, kes peavad selle summaga hakkama saama ja saavadki, ning mitte halvasti.

Mida vanemaks inimene saab, seda vähem ta vajab raha ja selle eest ostetavaid asju. 40aastasel inimesel on kindlasti väiksemad elementaarvajadused kui 20aastasel. Sest tal on elu jooksul väga palju asju kogunenud. Asjadest tekib väsimus, eriti nendest, mis näivad praktilise väärtuseta.

Olen käinud mitmel 50 aasta juubelisünnipäeval, kus juubilar palub sünnipäevaks kinke mitte tuua – kusjuures kõik neist pole sugugi olnud päratu jõukad inimesed. Palutakse viisakalt kingiraha kas heategevusorgani või kiriku arvelduskontole kanda, kuna asju ei ole kuhugi enam panna.

Asjade aeg saab läbi

Ajalehe Äripäev päevaküsitlusest selgus, et enamik inimesi oleks rahul, kui kuusissetulek oleks 20 000 krooni kätte.

Ma ei tea, kui palju selliseid inimesi Eestis on, kuid statistika järgi teenib 2/3 eestimaalastest alla keskmise Eesti palga, 11 000 krooni juures bruto. Seda on üle kahe korra vähem kui küsitluste järgi sobiv raha äraelamiseks.

Mida teha, et viia unistused reaalse eluga paremini kooskõlla? Kõige kurvem on asjaolu, et alati ei saagi eriti midagi teha. Poliitikute jutt, et andke inimesele kala asemel õng, kehtib vaid osal juhtudel – kui inimene vajab nõu, mitte abi. Kuid enamik hädalisi vajab abi. Tavaliselt jõuavad nõu vajajad nõuni ka ise – kui mitte otse, siis ringiga.

Paljud pensionärid ei ole enam piisavalt heas vormis, et iga päev tööl käia. Paljud inimesed ei ole nii konkurentsivõimelised, et tööd saada – sellist, mis neid endid kas või vähesel määral rahuldaks. Ka minul on lähiringis selliseid inimesi ja õngega ei ole neil midagi teha. Kui nad kala ei saa, siis on nälg majas.

Palju raha nuhtleb samuti

Eestis on muidugi palju töökohti, kus pakutav palk on nii väike, et see ei tasugi töölkäimise vaeva. Mõne aasta tagant mäletan vist «Aktuaalsest kaamerast» lugu, kus Ida-Virumaa inimesed eelistasid töölkäimisele kodus konutamist ja viinaviskamist – sandikopikate eest töölkäimine läheb kallimaks kui kodusistumine.

Inimesel, kellel on palju raha, on raskem mõista, kuidas on elada siis, kui seda raha ei ole.

Eesti Panga president võib ju tajuda, kuidas on 5000 krooniga hakkama saada, aga ta ei mõista, milline on äng, kui ei paista paranemise perspektiivi.

Samas, isiklikult olen üsna veendunud, et rikkad inimesed saavad vähese rahaga paremini hakkama kui vaesemad inimesed suure rahaga. Andres Lipstok suudab kindlasti eneseväärikuse säilitada, kui ta peakski 5000 krooniga hakkama saama. 5000 krooniga hakkama saama pidav inimene Lipstoki sissetulekut nt üle 100 000 krooni kuus saades nii targalt tõenäoliselt ei käituks. Ütlus «raha rikub inimesed ära» kehtib peamiselt nende kohta, kes saavad seda järsku, palju ja kerge vaevaga.

Paljud multimiljonärid, ka Eesti omad, on meeldivad, targad ja arukad inimesed. Kusjuures sageli kulutavad nad olulise osa oma sissetulekust heategevuseks – nõrgemate aitamisele. Nad mõistavad, et on ühiskonnalt midagi saanud ja tahavad ühiskonnale midagi tagasi anda.

Olen kohanud ka mitte väga hästi endaga hakkama saavaid inimesi, kes on kibestunud sõprade, sugulaste ja ka maailma peale. Ma ei räägi neist, kes ei suuda hakkama saada, vaid neist, kes ei taha ega viitsi. Neid, kes ei suuda, tuleb aidata. Need, kes ei taha või ei viitsi, peavad kõigepealt peeglisse vaatama ja küsima – kas mina pean ka ise midagi ette võtma? Tavaliselt on isegi väikesest pingutusest palju kasu.