Janek Mäggi: "Elu möödub ummeldes!"

Autoga töölesõitmine on ikka selline luksus, et hoia ja keela. Kesklinn on luksus – nagu Gucci või Versace.

Tööpäevadel veedan Tallinna liikluses ühelt koosolekult teisele sõites vahel kaks tundi või enamgi. Nädala viiest tööpäevast ühe umblen (mõtlesin, et see oleks tore uudissõna ummikutes istumise kohta – umblema) Tallinna liikluses. Ja uskuge või mitte, ma arvan, et see ei olegi mingi probleem!

Ummikud on köki-möki

Olen ma hulluks läinud või? Ei ole. Esiteks liigun ma umbes viis korda kiiremini kui minu kolleegid Londonis ja neli korda kiiremini kui minu kolleegid Berliinis.

Tallinna tipptunni ummikud on köki-möki võrreldes sellega, mida kogevad newyorklased või tokyolased. Nemad sõidavad iga päev kaks tundi tööle ja kaks tundi koju, mis on karm, sest päevasisesed asjatoimetused on pealekauba.

Eestis saavad elatustaseme tõustes ummikud minna ainult suuremaks, aeglasemaks ja pikemaks – ühesõnaga hullemaks. Autode absoluutarv ei pruugi elaniku kohta suurt tõustagi, kuid nende kontsentreerumine Talllinna kesklinna on ilmselge trend.

Kes suudab saada endale töökoha Tallinna kesklinna (keskmine palk on küllap Eesti kõrgeim), see kasutab sageli ka autot. Kuni hetkeni, mil muud alternatiivid ei ole mugavad. Aga täna juba on.

Mäletan, et veel paar aastat tagasi liikusin ka kesklinna piires autoga, nüüd käin jala – hoiab aega kokku. Kohtumistetihedal päeval on see mõnus vaheldus. Ühe-kahe kilomeetri raadiuses möödub jalutamine nagu muuseas. Eriti vanalinnas on see isegi lume ja lörtsiga nagu kuum kohv koos kohvipaksuga või vikatiga heina niitmine – rituaal, mida peab oskama nautida.

Suurettevõtja sõidab trammiga

Jala käimine ei ole muidugi ainus võimalus. Ükskord märkasin tuttava suurettevõtja rahakoti vahelt välja ulatuvat trammipiletipakki. Küsisin, et mis sa nendega teed? Tema selgitas, et sõidab sageli kodunt (südalinna) tööle paar peatust trammiga. Kui meil oleks metroo, siis oleks eriti vahva, leidsime ühiselt.

Need, kes on Londoni metrooga tööpäeva hommikul sõitnud, teavad, et see on täis pintsakutes ja lipsuga, hästi lõhnastatud mehi ja rangetes kostüümides naisi, kes lõhnavad veegi vingemalt.

Autoga töölesõitmine on ikka selline luksus, et hoia ja keela. Sest kesklinn ei ole kummist (kuigi me seda kõik väga tahaks). Kesklinn on luksus – nagu Gucci või Versace. Just autoga. Mitte ainult maailmalinnades, vaid ka meie koduses Tallinnas.

Eestis pole ma ühistranspordiga viimasel ajal suurt liikunud, kuid välismaal palju. See on lihtne ja mugav. Küllap on ka Eestis, kui tipptunni trügimist õnnestub kontrolli all hoida. Ühistranspordi mugavus ja kvaliteet vähendavad kõigi linnakodanike ebavajalikke kannatusi, ka autodega sõitjate omi – sest siis on vähem ummikuid.

Jalgratas on samuti väga nutikas lahendus. Amsterdamis on 660 000 jalgratast, enam, kui linnas elanikke. Mõni vana risu jääb ikka kasutult tänavale – sealjuures lukustatult – vedelema.

Hollandlased naljatlevadki, et Amsterdamis on auto alla võimatu jääda – Amsterdamis võib jääda kas trammi alla (need sõidavad seal isegi raekojaplatsil) või jalgratta alla.

Häda kestab igavesti

Jalgrattateede arengut tuleb ka Tallinnas kiita. Ilm on meil Hollandist muidugi kehvem, aga siiski kestab hooaeg vähemalt pool aastat. Jalgratas on kiire ja mugav sõiduvahend isegi tööl käimiseks. Keskkonnasäästlikum kui mootorratas, kuid mis on samuti parem kui auto.

Postimees avaldas mõni nädal tagasi foto Tallinna keerulisematest liiklussõlmedest hommikul kella 9 paiku. Ma ei usu, et Ansip, Laar, Padar või Reiljan saaksid Savisaarest ummikute vältimisega oluliselt paremini hakkama. Ummikud on linnade lahutamatu osa.

Arengulinnades (loe: need linnad, mis ei ole veel oma potentsiaali laeni jõudnud) nagu Tallinn ummikud aina kasvavad ja kasvavad. See on üks lahendamatutest probleemidest, mida pole mõtet kiruda.

Miks siunata ilma, kui me seda muuta ei suuda? Ilm on erakordselt fantaasiavaene jututeema, mille võtavad üles need, kes oma vestluspartnerist lugu ei pea – ta teab ju seda kõike niigi, ega ta loll ole. Ummikuhädaga on sama lugu.

Umblemine võib olla aga sama lahe tegevus kui tšillimine ja hängimine. Sest vähemalt Tallinnas enam paremaks minna ei saa – asfalti valatud ja valatav raha ei suuda lähematel aastatel paratamatu autostumisega kuidagi sammu pidada.

Umblema ei pea ainult autoga – seda võib teha ka jala, jalgratta või koguni trammiga. Paari aasta pärast on meil see uus umblemiskultuur juba päris selge. Seniks hääd umblemist!