Janek Mäggi presidendi kõnest: tagasisidet oli ülemäära, edasisidest jäi vajaka

President Alar Karise taasiseseisvumispäeva kõne on ligi kaks korda lühem, kui 24. veebruaril peetav kõne, kuid siiski püüdis president kõnes öelda kõigile midagi kõige kohta, mis on ühiskonnas hetkel oluline. Osalt see õnnestus, kuid oli ka üksjagu kohustuslikku teksti, mille asemel oleks võinud valida vähem teemasid, kuid sügavamalt.

Kõnes oli mitmeid vahvaid kohti ja kujundeid, sõna „tähelepanu“ lahtimõtestamine Valdur Mikata abiga ning Põhjanaela kujund mõjusid asjakohaselt. „Vabadus, õiglus ja õigus on meie Põhjanael, mille tähele panemine aitab Eestil alati leida teed soodsasse vette,“ ütles president.

Kas Eesti hakkab nüüd Nokia asemel otsima oma Põhjanaela? Mine tea. Nokia = märk, mis tooks edu kogu riigile ja rahvale; Põhjanael = siht, mille poole püüeldes saab riiki edukaks ja rahvas õnnelikuks.

Loomulikult on erakordselt raske 33 aastat järjest öelda ühe ja sama sündmuse kohta midagi märkimisväärselt uut, olla oodatult ootamatu. Seepärast on hea, kui president ei püüa liiga palju paatost panna kõikidesse oma kõnedesse.

Kindlasti oli selle kõne nõrk koht liigne igapäevasündmuste kajastamine – kõik olulised teemad olid ära märgitud, ka need, mille kohta president ei pakkunud probleemi selget sõnastamist ja lahenduse ideid.

Näiteks kultuuri kohta ütles Alar Karis nii: „Kultuur. Kõige ülene ja kõige alus. Meie iseolemise mõttelisest paekivist laotud alusmüür, millele Eesti ja eestilik toetub. See meie rahvuslik lauluväljak, meie ühine seljatagune ja lapsepõlv, kust kõik saab alguse ja millest kõik võrsub. Kultuuri pole kunagi liiga palju.“ See mõte oleks sobinud igasse kõnesse, mida Eesti presidendid on pidanud. Kui miks oli seda vaja öelda täna? See lauseosa jäi puudu. Presidendi kõne võib olla kirjanduslik, kuid mitte ajaviitlik, nagu suur osa tähtsaid kõnesid kipuvad olema.

Kõnes leidus teravikke, mille ots oli õiges suunas: „Tõsi, usaldust ei saa väänata, näiteks kõike ebameeldivat põhjendades vaid julgeolekuohuga, mis on tegelik, aga mille kuritarvitamine muudab lõpuks selle ohu enda ebausaldusväärseks.“

Käesirutus ettevõtlusele oli kõige tähtsam ja olulisem: „Kui edukas ettevõtja tunneb ametnikega suhtlemise järel, et teda ei taheta siia ja hakkab lahkumiseks lahtise pilguga maailmas ringi vaatama, siis on lood halvasti. Ettevõtjad on reeglina ausad, mitte ei ürita riiki petta. Ettevõtlikkus on väärtus ja enne tuleb seitse korda mõõta, kui siin üks uus piirang seada. Turg toimib enamasti ise päris hästi ja täiendavad piirangud ei tee seda tingimata paremaks.“

Tähtsad riigitegelased uputavad kõigil riigi suurematel tähtpäevadel sotsiaalmeedia üle härraste sinimustvalgete piltidega. Kõigil on väga hea meel, et Eesti on iseseisev ning iseseisvuse taastajate kõrval saavad palju tähelepanu iseseisvuse näilised hoidajad – tänased valitsejad. Reaalses elus hoiab Eesti iseseisvust siiski eelkõige tavakodanik ning tema vajab üsna lihtsaid asju, mida Alar Karis oma kõnes hästi välja tõi.

Hindava arvustajana (mida kommentaator paratamatult on) paneksin kõnele hindeks 4. President tegi oma ära, aga ei üllatanud. Liiga korralik ja sestap mõnevõrra igav oli ta jutt.

Peamine põhjus, millega president alt läks oli põhjalik tagasiside (sõnaveeb: reageering või hinnang millelegi; selle suuline või kirjalik väljendus), kuid napp edasiside (edasiviiv tagasiside, soovitused, mis võimaldavad tegijal oma sooritust tõhustada). Loodan, et presidendi 24. veebruari kõne keskendub edasisidele. Head taasiseseisvumispäeva, härra president! Eesti, tõhusta oma sooritust! Saa hakkama!