Marko Pomerants: kui Eesti saab jälle vabaks, veedame igaüks kaks ööd tasulises majutuses!

Kunagi aastaid tagasi käisin ma Riigikogu liikmena Tallinna vanglas.

Ühes ühiskambris hakkasid venekeelsed mehed kurtma, et Eesti seadused on viletsad, kokkusaamisi naisega on nii vähe, et pereelu kannatab. Ma ütlesin neile, et kas te pole mõelnud seadsusekuulekalt hakkama saada. Olete vabaduses ja saate oma naist... (siin võiks olla „armastada" näiteks) niipalju kui kulub. Üks nende seast ütles: „Härra Pomerants, oleme proovinud, aga ei tule välja!" Vene keeles oli see kõik palju mahlakam. Praegu on natuke vastpidi. Pereeluks on aega kõvasti ja kui korralikult end ülal pidada, saab varsti välja ning võib sinna jäädagi.

Ilmselt on palju neid inimesi, kel on soovide nimekiri selleks päevaks olemas, kui uksed avanevad ja rahva võib jälle segamini lasta. Suure tõenäosusega pole nii nagu ühes vangla anekdoodis, kus vabaks lastud kambrikaaslased pärast vabanemist vangla väravate taga juttu jätkasid, sest nii palju oli veel arutamata. Eks neid tegemist tahtvaid asju ole igasuguseid, alates sellest, et jooks ennast sõpradega silmini täis või läheks lõpuks vanavanematele külla.

Ma pean tunnistama, et mul sellist ekstra nimekirja pole. Mis ei tähenda, et mul poleks neid asju, mida ma ajutiselt teha ei saa ning eks minagi hakka järkjärgult tagasi antud võimalusi kasutama. Mul puudub ajakasutuses kategooria - „mitte midagi pole peale hakata." Ma oma piiratuses isegi ei saa aru, kuidas see võimalik on. Me pole abikaasaga jõudnud ühegi lauamängu ega muu jõuga välja mõeldud ajaviiteni. See ei tähenda, et me elus poleks ühtegi lauamängu mänginud.

Töö võtan ikka enamuse

Nii nagu enamusel tööealistest inimestest, kulub meil suur osa ajast igapäeva töö tegemisele. Me puhul toimub see nüüd koduseinte vahel ning ajavõit on aeg, mis enne kulus töösõitudeks, selle aja saab kasutada sammudeks või rattakilomeetriteks nii, et kellegagi kokku ei põrka.

Mõistan neid inimesi, kes on oma vähese koduse pinna peal pead jalad koos pidanud olema. Ikka väsid sellest tramburaist vahepeal ära ning abielu tunduks väga tore, kui kogu aeg koos ei oldagi, nii heas kui halvas. Meil on korrus per elanik ja seda muret pole. Ikkagi on natuke veider, et telekas jagatakse õpetust, kuidas kodus hakkama saada. Väikelapsevanemad on sellises kodust välja ei saa rutiinis oluliselt pikemat aega.

Arusaadav, et Eestimaa ootab eriolukorrast väljapääsu. Minu meelest saab juba kasvõi täna osade asjadega peale hakata. Täiesti otstarbetud tunduvad igapäevased pressikonverentsid. Oleme tänaseks päevaks näinud küll, kuidas ministrid demonstreerivad oma asjalikkust. Asjalikkusest eneseimetluseni on väike samm.

Aitab pressikonverentsidest!

Kõik on veendunud, et Arkadi Popov saab suurepäraselt oma rolliga hakkama. Eestimaa on lisaks erialasele kompetentsile saanud ühe uue avaliku venelase. Ma ei iroonitse sealjuures. Minu meelest pole aga Paldiski maanteelt, seal asub Terviseamet, igapäev selleks vaja kesklinna tulla, et koroonastatistikat ette lugeda. Olgu selleks siis hr Popov või pr. Öpik. Las tõmbavad hinge. Saavad õlad alla lasta, pinge kaelast välja.

See pressikonverents ise on muutunud juba omalaadseks mänguks, kus ajakirjanikud püüavad kamba peale viis küsimust kokku punnitada. Võib olla seni kurioossem näide on seotud sellega, kuidas plaaniti Kuressaare haigla koormust kergendada. Lõpuks oligi nagu Popov ütles - analüüsime, vaatame. Hommikul oli meediaruum selline, nagu sajaneljakümnest Eestis üldse ravil olevast inimesest vajab Kuressaarest mandrile kõrgemasse etappi toomist kolmsada. Õhtuks jõuti arusaadava kolmeni. Kui ma selle pressikonverentsi plusse välja toon, siis kindlasti selleks erinevate ametkondade spetsialistide osalemise võimalus. Üle-eestiline „live" on parem, mis tahes videotreeningust. Ministritele jääb nende pressikonverentsi neljapäev niikuinii. Lehed ju ilmuvad, ringhäälingud töötavad.

Koroona tõttu sai ERR-i „Esimene stuudio" uue külalise - me presidendi - vahelduseks väga värskendav. Miks siis piirduda aastalõpu intervjuu ja vabariigi aastapäeva kõnega. Minu meelest võiks see ring palju laiem ollagi kui seni. Vaadake, kuidas Joonas Hellerma uusi külalisi ekraanile toob oma "Plekktrummis".

Kui me juba oleme selline lauamängude Eesti parasjagu, siis mul on väljakutse kõidele Eesti ringhäälingutele ja lehtedele/portaalidele: katsuge igapäevaselt teha tavapärast järjest rohkem COVID-19 vaba meediat. Väljumisstrateegia missugune. Nakkusoht riigis sellest ei suureneks.

Võiks jääda ja paremakski saada

Minu meelest on palju sellist mis võiks jääda ka peale eriolukorda. Olgu selleks näiteks müüjate kaitseklaasid kassades ja apteekides. Jumala eest ei peaks selleks mingit dekreeti välja andma, aga nn rahuaja tingimustes võiks poepidajad ise maitsekate lahendusteni jõuda! Praegu tehti kiiruga, mis suudeti. Kätepesemise harjumuse säilitamine on samasugune asi. Kui mõni kinnisvaraarendaja veel arvab, et Eestis on ruumi uueks kaubanduskeskuseks, siis projekteeritakse see ilmselt ilma aatriumita. Igasse boksi saab oma välisuksest.

Muidugi peaks jääma teadmised, et arvutit on võimalik kasutada palju enamatel juhtudel, kui FB-s olemine ja uudisteportaalides kommenteerimine. On oluline, et side areneks, et inimesed saakski nii telesaadetes osaleda, et teisest Eesti otsast tingimata kohale tulema ei pea, aga nii, et jutt ei hanguks. E-kaubandus on sellest kriisist ka ilmselgelt võitjana välja tulemas.

Ka see kohalik vanurivalve võrgustik on säilitamast väärt. Küsimus on kas inimesed viitsivad järjekindlalt abivalmis olla.

Mul on arusaam sellestki, kuidas kaks korda kaks reegliga edasi minna, kui Eesti jälle vabaks saab. Kõik, kel on tööd ja sissetulekuid, lubavad et nad magavad kaks ööd väljaspool kodu mõnes tasulises majutusasutuses, olgu see siis turismitalu või SPA hotell ning külastatakse kahte kultuurisündmust. Muuseumisse minek läheb samuti arvesse. See oleks me ühine abipakett sektoritele, kel praegu hakkama saamine väga keeruline. Kes nõus, teeme ära. Ongi selleks korraks kõik.