Nils Niitra: ärge kolige maale, kui te ei oska naabritega ilma juristita rääkida

Koera murtud kanaga seotud probleemid ja teetülid lahendatakse maal otse suhtlemisega, mitte linnast kaasa võetud pealekaebamiskultuuriga.

Kui teil tekib mõte kolida maale, siis ärge arvake, et siin käivad asjad samamoodi nagu linnas, vaid tehke endale alustuseks selgeks põhireeglid: kui te end ise naabritele ei tutvusta, siis saate varem või hiljem ikka tuttavaks. Paraku ei pruugi selline tutvus olla kuigi mõnus.

Tuuli Jõesaar kirjutas halenaljaka loo naabrite tülist, mis päädis sellega, et talunik kündis teise inimese krundini viiva tee üles. Selgub, et kümmekonna aasta eest talukoha ostnud inimene kasutas südamerahus palju aastaid talunikule kuuluvat teejuppi, mis pole isegi registris teena kirjas.

Kui õuele ilmusid korduvalt naabri koerad ja ühe kana maha murdsid, pöördus naine piirkonnapolitseiniku poole. Seejärel arvas ta, et nüüd võiks hakata enda kasutuses olevale teeosale servituuti ehk kasutusõigust nõudma, ja lasi juristil ka vastava kirja koostada, mispeale talumees viljeles rustikaalset kommunikatsiooni nii, nagu tema oskas – kündis tee üles.

Olen ise elanud maal üle 25 aasta ja mullegi kuulub mõnisada meetrit teed. Ühe osaliselt mulle kuuluva teeharu otsas elab üks naaber, teises otsas teine, kaugemale jääb veel üks talukoht, kus pole püsielanikke. Oma naabritega saan hästi läbi, mis ei tähenda, et me oleksime sõbrad.

Tegeleme naabrivalvega ja kõik vajalikud jutud saavad aetud. Kunagi oli mul suur lambakari, mille gängiliidrid vahepeal taradest läbi pääsesid ja naabrite aedades sigatsesid, ent needki olukorrad said inimlikul moel lahendatud. Lõpuks müüsin lambad ise maha.

Ott varastas asju, koer kanu

Tõsi, kunagi elas ühes majas Ott, igavene tegelinski, kes käis mu aiast asju varastamas. Teda ähvardasin tõepoolest tee sulgemisega, aga ei teinud seda kunagi. Isegi Otiga sain kuidagi hakkama! Minu koer käis korra Oti aias samamoodi kanu murdmas, nagu juhtus ka Jõesaare loos. Käisin seepeale linnufarmis ja tõin Otile uued kanad. Oti fantaasiarikkaid udujutte oli siiski vahepeal tore kuulata, olgu muld talle kerge.

Mingit servituuti pole ma teele seadnud ja naabrid pole seda ka nõudnud, sest ma ei takista neil kuidagi tee kasutamist. Kord andsin siiski lühikesele teejupile naabri kasuks ise servituudi – siis, kui müüsin ühe oma kinnistutest maha. Servituudi saigi sellel asuv teeosa, sest mine sa tea, võib-olla hakkaks mõni maa tulevane omanik mu naabrit kiusama. Naabrid on tublid, nad on panustanud tublisti ka mulle kuuluva tee korrashoidu.

Olen maal elades väga palju õppinud, esiteks muidugi seda, et maaelu pole võrreldav linnaeluga. Teiseks peab see, kes siia hiljem kolib, end vanemale olijale tutvustama. Kas või nii, et võtab ühte kätte pudeli ja teise suitsukala ning läheb külla. Kui keegi peaks linnast maale kolima ja arvama, et ta saab siin täielikus isolatsioonis elada, siis on see mõte absurdne.

Varem või hiljem on tal vaja mõne naabriga kokku puutuda. Auto ei lähe käima, jääb lumme või porri kinni, elekter läheb ära, vallaga on vaja ühist asja ajada või mida iganes. Tal läheb millalgi naabrit vaja, nii lihtne see ongi. Ja kui sa ilmud oma naabri õuele alles siis, kui sul on midagi vaja, oled sa teinud räige rustikaalkommunikatiivse vea.

Kõige hullema, ent paraku väga tavapärase stsenaariumi kohaselt tekib naabrite vahel varem või hiljem mingi probleem, nagu näiteks õuele sattunud ja kana murdnud koerad. Kui sa alles siis naabriga „suhtlema“ hakkad, on halvad tagajärjed kindlustatud. Oleks läinud aastaid tagasi pudeli ja suitsukalaga, saanuks ka koerte probleem nüüd kindlasti lahendatud.

Kaevake muidugi politseisse!

Eriti räige viga on hakata naabrite peale politseile kaebama, selleks peab ikka väga tõsine põhjus olema. Maal vihatakse endiselt kõikvõimalikke pealekaebajaid orgaaniliselt, erinevalt linnadest, kus kaeblemine on kujunemas rahvusspordiks.

Totaalne ämber on kasutada aastaid südamerahus igasuguse juriidilise aluseta võõrast maad ja saata juristi koostatud kirju servituudi seadmiseks pärast seda, kui suhetes on tekkinud tõsised probleemid. Maal pole kombeks selliseid kirju saata, maal minnakse naabri õuele ja räägitakse asjad enne rahulikult läbi.

Ja niimoodi me jõuamegi olukorda, kus eeldatavalt kõrgema haridustasemega ja seega teoreetiliselt paremas positsioonis sissetulnu teeb suhetes põliselanikuga kõik vead, mis vähegi võimalik. Isegi talumehe käitumine on mõneti prognoositav: tema menetleb selliseid olukordi vastavalt enda probleemide lahendamise oskustele.

Tõenäoliselt peab ta sissetulnut lihtsalt ülbeks. Juba aastaid varem hakkas pidama, siis, kui tema maad kasutav tulnukas ei vaevunud aiaväravast sisse astuma ja end tutvustama. Nüüd on tõesti liiga hilja midagi parandada, lootusetult hilja. Meeldivat kohtuskäiku!