Janek Mäggi: õnneks hinnad tõusevad!

Ärge andke hinda alla, vaid tõstke hinda – nii palju kui saate.

Eesti poliitikutele Brüsselis väga käia ei meeldi. Vara üles, pikad koosolekud, hilja voodi. Tolku ehk on, aga hoomamatus tulevikus. Rahvale ei meeldi, et euroliidus olles peame tasuma justkui kellegi teise arveid. Olgu kreeklaste või hispaanlaste omi. Kas me tegeleme mingi jamaga, millel ei ole mõtet?

Võimuvahetused on eestlastele mitmeid vapustusi põhjustanud. Eesti iseseisvumine ja suurest Venemaast lahku löömine põhjustas majandusliku kaose nii 1918. kui ka 1991. aastal.

Hooned, tehased ja rajatised, mida nii Tsaari-Venemaa kui ka Nõukogude Liit Eestisse ehitasid, teenivad meid siiani. Euroopalike teedega hakkame juba harjuma, kuigi nt Mäo risti peavad paljud “liiga võimsaks”.

Hingematvalt kasulik euro

Suure majanduse puhul (Euroopa Liit on tervikuna maailma kõige suurem majandus) jääb alati midagi torude külge, mida põlve otsas nakitsedes ei jääks. Euro on Eestile hingematvalt kasulik. Eelkõige sellepärast, et euro on võimaldanud tõsta hinda!

Kuidas nii? Loomulikult ajab närvi, kui Eesti kukeseened Tallinnas maksavad 4.50 eurot kilogramm ja sama kogus Eesti kukeseeni Helsingis maksab 4 eurot. Et suitsurääbis, mis enne maksis 150 krooni kilo, on nüüd kohati 20 eurot – nuta või naera.

Kuid miks me peame vaatama kõike tarbijamentaliteedist lähtuvalt?

Meie häda (miks me nii vaesed oleme, nagu me oleme) on suures osas selles, et me ei mõtle mitte sellele, kuidas rohkem teenida, vaid sellele, kuidas vähem kulutada. Eriti rikkaks saavad muidugi need, kes suudavad mõlemat – palju teenida ja peaaegu mitte kulutada. Euroliit pakub meile võimalust, millega me ajalooliselt oleme päris hästi hakkama saanud – teenida suurelt turult.

Euroopa turgu tuleb lihtsalt õppida paremini ära kasutama. Need, kes teenivad Norras (maailma kõige ülehinnatum raha) ja kulutavad Eestis (euro Eestis on alahinnatuselt maailmas 3. kohal) on kõige nutikamad. Sageli on meie nurina põhjuseks aga vastupidine käitumine – teenime Eestis (vähe) ja kulutame Norras (palju). Euroliidu mõte on luua tasakaalustatud turg – et ka “vaesed” eestlased saaksid oma kaupu rohkem müüa ja seeläbi oleks tuju parem.

Ellujäämisstrateegia

Ahnust on peetud halvaks omaduseks, kuid majanduses teisiti ei saa. Majandus ei ole heategevus, vaid kümnete näljaste huntide tormijooks üksikule küülikule. Kui üks hallivatimees saab pikk-kõrva tervikuna endale, võib ta isegi veidi rasva koguda, kuid üldjuhul saab üks jalad ja teine pea ning kolmas saba. Konkurents on see, mis teeb ahnusest ainuvõimaliku ellujäämisstrateegia.

Soovitus Eesti inimestele saab olla üks – müüge ennast, aga võimalikult kallilt. Ärge andke hinda alla, vaid tõstke hinda – nii palju kui saate. Inflatsiooni karta pole vaja – me oleme pool täppi Euroopa rahameres. Siis tõusevad ka palgad (sest hind on ju palk!) ja tuju on parem.

Kui kreeklastele või hispaanlastele müüme, tulebki küsida topelthinda – siis saame oma raha tagasi. Euroopa rahanduses on hundiseaduste aeg. Sellises olukorras tuleb olla kõige parem, väledam ja ahnem. Siis jääme kindlasti ellu.