Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Igal juhul läheb ainult paremaks!"

281
05.01.09, Õhtuleht, Janek Mäggi: "Igal juhul läheb ainult paremaks!" Laialt kasutatud halvustav sõna "tarbimispidu" ongi ju meie eesmärk. Me tahame tarbida rohkem ja rohkem.

Kümme aastat tagasi jagati palju vara ümber. Enamik inimesi, kes toona riske võttis, ei suutnud uskuda majanduskeskkonna meeleolu (negatiivseks) muutumise võimalikkusesse. Kuid kõik muutus kiiresti ja palju. Ootamatult. Hulljulged ja rumalad rikkad jäid vaesemaks. Nutikad said jõukamaks.

Nüüd räägitakse targutavalt, et peame arvestama majanduse tsüklilisusega – et majandus kasvab ja langeb –, justkui oleks majanduse toimimise tulemus null. Tegelikult ei pea see teooria paika. Majandus kasvab kogu aeg, aastatuhandeid järjest, kuid mitte sirgjoones püsti üles, nagu kujutavad endale aeg-ajalt ette poliitikud, vaid võnkeliselt, nagu teavad eelmise võnke üle elanud ärimehed.

Valel teel on kõik, kes kuulutavad majandusele (olgu Eesti või maailma omale) musta või süsimusta tulevikku. Majanduse tulevik on ainult ja ainult helge. Sest ühest küljest – kui kõik hoiavad kokku, mõjutab see negatiivselt paljude ärisektorite käivet, kuid teisalt ei kao tarbimine ja seda ärakasutav konkurents (kus üks hotell edukalt toimib, tuleb kohe teine kõrvale!) mitte kuhugi. Mõju on, aga lühiajaline.

Kõik kaubad, mida saab raha eest osta, kuluvad ja vananevad. Auto ostu saab tõesti paar aastat edasi lükata, kuid ühel hetkel vaatame ikka, et see on kuidagi kulunud ja käi ainult teeninduse vahet. Lõpuks võtame endale eesmärgi teenida rohkem raha ja ostame kõigest hoolimata uue auto. Kas või kasutatud, aga uuema, kui oli vana.

Teenuse tarbimise mõju kaob ajas samuti. Me võime selle asemel, et käia kord kuus juuksuris, käia juuksuris kahe kuu tagant, kuid juuksed kasvavad ühel hetkel ikkagi välja ja see hakkab meid häirima. Me saame vähendada ülemäärast tarbimist, kuid me ei suuda tarbimisest loobuda. Pigem teeme (rohkem) tööd.

Inimloomuses on pürgimus elada paremini. Et paremini elada, on vaja rohkem raha/teenida. Eksivad need, kes arvavad, et inimesed on ka tegelikult võimelised kokku hoidma. Ajutiselt ehk küll, kuid siis tahaks jälle rohkem tarbida. Veel rohkem kui enne. Kui lõuna jääb vahele, sööme kõhu õhtul pigem liiga täis.
 
Küsisin ühelt pangatöötajalt, mille järgi nad otsustavad, et inimene jõuab laenu tagasi maksma. Ta vastas, et tarbimisharjumuste järgi, ja tõi näiteks kliendi, kes üle 100 000-kroonise sissetuleku juures ei suutnud isegi üsna väikest laenu teenindada. Ta lubas küll, et käib vähem restoranis ja reisib vähem, aga ei suutnud.

Laiskus ja nälg teevad nutikaks

Vahepeal juhtus lihtsalt, et laenude toel tarbisid väga palju ka need, kes seda endale lubada ei saanud ega oleks tohtinud. Enne peaks olema ikka töö, siis palk, osal oli vastupidi. Majandusele oli see «hea», sest selliste inimeste arvelt see «ilus» kasv meil tuligi.

Kui mõelda 10, 20, 30 ja 50 aastat tagasi, siis elu on kogu aeg paremaks läinud. Meid trügib tagant laiskus, mis sunnib välja mõtlema nutikaid lahendusi. Mobiiltelefoni või internetti näiteks. Ja muidugi nälg, mistõttu põllumajandus võib olla ebaefektiivne majandusvaldkond, kuid ei kao iialgi mitte kuhugi.

Kümne aasta tagusest raputusest on mul meeles, kuidas osa ettevõtteid orienteerus kasvule (nui neljaks – peab paremaks minema) ja osa kahanemisele (teenida saab ainult kulusid kokku hoides). Need, kes orienteerusid kasvule, läksid lõpuks ikka õitsema. Kokkuhoidajad on turult kadunud.

Laialt kasutatud halvustav sõna «tarbimispidu» ongi ju meie eesmärk. Me tahame tarbida rohkem ja rohkem. Me tahame ilusamaid asju. Uuemaid asju. Rohkem asju. Sest milleks muidu üldse tööl käia? Me kadestame neid, kellel on rohkem asju. Ja see on majanduse jaoks ainult hea. Nälg, kadedus ja muud sellised «madalad» emotsioonid ei kao kuhugi ning me nimetame seda instinktikogumit peenelt majanduskasvuks.

Kas teil on tõesti piisavalt asju?

Mäletate, kuidas 2001. aastal tundus korraks, et hirmu tõttu ei sõida enam keegi lennukiga – hullud äärmuslased olid New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse tornid maha sõitnud. Läks vaid mõni aasta ja kõik lendasid jälle. Rohkemgi kui kunagi varem. Piletid läksid odavamaks ja lendama hakkasid ka need, kellel varem hammas peale ei hakanud.

Põhjus, miks osa inimesi tarbib rohkem ja teine vähem, on selles, et ressursid on maailmas piiratud. Kui ma küsiksin teilt, kas teil on mõni unistus, mille realiseerimine seisab suures osas lihtsalt raha taga, siis vastaks enamik jaatavalt.

Soov omada rohkem raha tuleneb soovist rohkem tarbida. Kuid enamik inimesi tarbib siiski vähem, kui nad seda enda arvates tahaksid. Seepärast pürgivad nad iga päev selle poole, et seda soovi ellu viia. Ja kui nad iga päev astuvad kas või väikese sammu selle poole, et rohkem tarbida, on nad aidanud kaasa majanduse elavnemisele.

Inimloomust muuta ei saa. Ikka on vähe. Keskmiselt on meil ikka vähe. Kuid puudus on edasiviiv jõud. Kui me ei saa piisavalt tarbida, siis me teeme niipalju tööd, et saaksime. Ja majandus hakkab jälle kasvama. Meel on rõõmus ja süda laulab. Sest meil on jälle rohkem asju. Võidab ju see, kellel on surres kõige rohkem asju!