Andres Reimer: poliitikud jäävad oma loomuse pantvangiks - ühist presidendikandidaati pole loota

Võib mürki võtta, et keskerakonnal puudub nüüd igasugune motivatsioon toetada Reformierakonna presidendikandidaati, kes see ka iganes poleks.

Parlamendierakonnad otsivad ühist kandidaati presidendiks, kuid nende pingutusel pole määratud täituda, sest poliitikud jäävad oma loomuse pantvangiks ja rahvas on eelseisva etenduse ära teeninud.

Sügisesed presidendivalimised tõotavad kujuneda sama nauditavaks nagu varasemad, kus poliitiline eliit näitas avalikult inimlikkuse kõiki tahke, jõudes kokkuleppele vaid viimases hädas.
Poliitikud muidugi ei soovi eelmiste presidendivalimistega kaasas käinud alanduse kordumist.

Erakondade juhid peavad läbirääkimisi, et 10. augustil riigikogus otsuseni jõuda. Kuid praegu näitavad kõik märgid, et rahvast vaatemängust ilma ei jäeta. Iidses jutustuses lubas skorpion, et ei tee konnale liiga, kui see oma turjal ta üle oja toimetab. Keset oja aga ei pidanud skorpion vastu ja tappis konna. Skorpioni loomust ei suutnud vaigistada isegi hirm uppumise ees.

Kahed järjestikkused valimised

Presidendivalimised augustis-septembris ja kohalike omavalitsuste valimised oktoobris kujuneksid niigi valusaks proovikiviks ükskõik millisele valitsusliidule. Pole ühtegi märki, et juhtivad parteid kavatseksid seda niigi keerulist aega endale ja partneritele natukenegi lihtsamaks teha.

See, kuidas praegu tümitatakse Keskerakonna esimeest ja riigikogu spiikrit Jüri Ratast, kes pole avalikult kordagi selge sõnaga välja öelnud, et ta presidendiks kandideerib, näitab, et parteide kokkulepet enne presidendivalimiste välja kuulutamist pole põhjust oodata seegi kord.

Reformierakondlased, nii anonüümselt kui ka varjamatult, räägivad, et nemad Ratast presidendina näha ei soovi. „Joogid autosse“ skandaal kujutab siinkohal üksnes survestamisvahendit, sest poliitilisel kaardilaual ei tähenda nii raamatupidamisreeglite kui ka seaduse kohane kulutamine liiga palju.

Võib mürki võtta, et keskerakonnal puudub nüüd igasugune motivatsioon toetada Reformierakonna presidendikandidaati, kes see ka iganes poleks. Pigem võivad keskerakondlased juba praegu mõlgutada, kellega uut koalitsiooni teha.

Valijad on ära teeninud vaatepildi, kuidas presidenti valivad poliitikud uluvad valust ja alandusest. Eelneva ja järgneva viie aasta jooksul on kõik vastupidi: valust uluvad tavainimesed.

Reformierakonna kinnisideeks muutunud kärpimispoliitika pani suure osa ühiskonnast hambaid kiristama. Õhku ahmivad nii kaitseväe kui ka politsei puhkpilliorkestri muusikud kui ka Ida-Virumaa kaevurid. Nüüd ulub juba ka prokuratuur.

Isamaa poolt välja mõeldud II pensionisamba probleem ei kõnetanud riigikogu valimiste ajal eriti kedagi. Pettumus kujunes suureks, sest pensionireformist loodeti valimistel suurt teemat ning võimule saades asuti pensionireformi asjaosaliste kisa, kära ja pisaraid ignoreerides jõuliselt ellu viima.

EKRE valitsuses olles kasutasid selle partei juhid neile antud tribüüni erakordselt. Kui tegid suu lahti, siis viisakad inimesed väga sageli sulgesid piinlikkust tundes kõrvad ning liitlaste ja naaberriikidega suhete klaarimine võttis kaua aega.

Sotsidele pole juba ammu antud võimalust valijaid pitsitada ning seetõttu kipub nende poolt läbi viidud järsk alkoholipiirang, mis lükkas piirikaubanduse tulud Tallinna sadamast Lätisse, tasapisi ununema. Läti Valka lõi särama.

Keskerakond juhtis maakonnahaiglate sünnitusosakondade sulgemist, jäädes kurdiks kogukondade ja noorte perede protestidele.

Kui nüüd tuleb mängu valimiskogu, ja see tuleb mängu, kus osaleb 101 riigikogu liiget ja 107 kohalike omavalitsuste esindajat, algab poliitiline etendus, millele võrdväärset annab otsida. Tipp-poliitikute omavaheline kauplemine, kavaldamine ja reeturlikkus, mida muidu hoitakse punase vaiba all peidus, tuuakse otse lavale.

Deus ex machina

Eelmistel presidendivalimistel tõusis esile mitu kandidaati, kes võitsid nii oma saavutuste kui ka särava isiksusega rahva poolehoiu. Nad panustasid inimestega kohtudes ja meedias esinedes palju, et tõestada oma sobivust.

Lõpuks lasti nad kõik auklikuks ja lükati kasututena kõrvale, sest nad ei arvestanud Eesti presidendivalimiste omapära: rahva arvamus ei loe, sest pole vaja küsida. Maksab vaid parteide poolehoid ja kokkulepe. Parteid ootavad presidendilt ennekõike kontrollitavust: riigipea täitku oma tseremoniaalset rolli ja ärgu põhjustagu tema taga seisnud parteile meelehärmi.

Kimbatust, mida täiesti kontrollimatuks osutunud Lennart Meri presidendiks tõstnuna oma üles seadjale Isamaale hiljem valmistas, ei soovi ükski partei läbi elada.

Arvestatava kandidaadina räägitakse ametis olevast presidendist Kersti Kaljulaidist. Teda võib pidada Eesti parlamentaarse demokraatia päästeingliks, sest nõustus ummikusse jooksnud presidendivalimistel deus ex machina rolli täitma.

Kaljulaidil õnnestus presidendi rolli täitmine silmapaistvalt, kuid sageli tuli see just olulistele parteidele meelehärmi valmistades. Keskerakonna ja EKRE vastuseis muudaks presidendi ära valimise riigikogus võimatuks, sest vajalikku 68 häält poleks võimalik kokku saada.

Kaljulaidi juba praegu selge sõnaga toetavate sotsiaaldemokraatide kaal jääb riigikogus liiga kergeks ning Eesti 200 pole üldse mingisugust sõnaõigust.

Lootus, et samad jõud, mis tegid Henn Põlluaasast parlamendi esimehe, teevad temast nüüd presidendi, jääb tõenäoliselt poliitiliseks unenäoks. Põlluaas kujutab endast liiga ette aimatavat isiksust, kelle repertuaari võimendamist poliitilised oponendid ilmselgelt parema meelega väldiksid.
Igatahes on poliitikutel eelseisval sügisel rahvale palju pakkuda. Mida rohkem nad valust ja alandusest uluvad, seda inimlikumad ja lähedasemad nad oma valijatele tunduvad.