Nädala värss: Hüljatu surm ja matused

Ma haisen metsa all, ma haisen pargis
Mu lõpp on nagu haigel vanuril
Ma kusen püksi, vahel jalad hargis
Mis sest olin võrguks kaluril

Ma olin ilus, särav, armastatud
Mind tahtsid naised kõik ja tahtsid mehed
Kuid nüüdseks hing on ära lagastatud
Mu paljast kanni promovad kõik lehed

Ma suren jah, ma varsti annan otsad
Mu kirstu kannab kogu Eestimaa
Must maha jääda võivad mõned otsad
Kuid surma kahjuks ei saa testida

Ma haisen veel, kuid juba tuleb käsi
Mis kinni pigistab mu kaela, kägistab
Mu mets täis karvaseid ja sulelisi
Kes ära viskas mind, nüüd vägistab