Janek Mäggi: Osvald Mägi pärandus

Ühel suvisel päeval sõitsin isa sünnikoju Valgamaal Kuigatsi külje all Vaardi külas, kui sain telefonikõne. “Kuidas põllupidamine ka läheb? Ära ei ole tüdinenud? Me tahame teie maa ära osta!”

Seekord ei vastanud ma nagu tavaliselt resoluutselt “ei!”. Ütlesin – sõbra õhutusel, kes samal ajal kõrval oli –, et tehke siis pakkumine. Pakkumine tehti, ja see üllatas mind. Oli suur. Eelhäälestusega võrreldes. Aga muidugi ma vastasin, et tänan, aga ei.

Valgamaal on põllumaa hind viimase kümne aastaga kasvanud neli korda. Eelmisel aastal lahkus ka onu Kalju, kes viimasena isakodus elas. Ma pean naabrimeeste abiga põldu (ehk siis nemad peavad minu põldu), sest ma olen hingelt maalaps ikka veel. Hoian põlluservast kahe käega kinni. Perekond on hoidnud, hoian ka mina. Maja seina on kraabitud daatum 1876.

Vanavanaisa Jaan Mägi surma järjel 1930. aastal ostsid vanavanaema Emilie Mägi (s Hurt) ja vanaisa talu laenuga välja. Laenu lõpptähtaeg oli 1987. aasta (sic!). Nõukogude võim tegi “head” niipalju, et maade äravõtmise tulemusena kustus eestiaegne laen.

Lehm pidi laudas olema

Vanaisa (s 1915) hoidis eestiaegset elustiili kuni surmani 1997. Lehm pidi laudas olema. Lehma enam ei ole, aga maa on alles ja võlavaba. See oli tema kunagise unistuse täitumine. Oma maa. Ta ei pidanud ka sõtta minema, sest oli pere naistekarja ainus mees. Mul on alles dokumendid, kus ta sõjaajal tegi taotluse, et vähendada viljanormi, kuna maa ei anna nii palju välja.

Kaasajal läheb kõik muidugi väga kiiresti vahetuskaubaks raha vastu. Aga raha alati kaubaks (elus) vahetada ei saa. Ja mis on see, mida me pikaajaliseks enesega rahuloluks tegelikult vajame? Asjad või emotsioonid või asjadega seotud emotsioonid või tunne, et me oleme käinud teed, mille eelkäijad lahti lükkasid?

Vanaisa Osvald õpetas mulle, et meie identiteet määrab meie saatuse. Tema jaoks oli eluküsimus, et ta saaks maetud ema-isa kõrvale Sangaste surnuaial, sest ta oli veendunud, et sureb palju varem kui vanaema. Ta mõtles ümber alles siis, kui vanaema suri, ja kolis koos tema vanaema vanemate viimsesse puhkepaika Priipalus. “Janka-jonka, vaata et sa korralikult õpid!” kõlas alati, kui maal olime. Mitte ainult koolitükke, vaid ka lehma lüpsma.

Järjepidevuse tagamine

Järjepidevus, ühe põlvkonna sujuv asendumine teisega on kestmise võti. Kuigi järgnev põlvkond kasvab eelnenust mõnes mõttes üle. “Jälle olete pikemaks kasvanud – tuleb teile kivi pealaele panna!” ütles vanaisa mulle ja vennale. Tuleb meil kinni hoida vanadest asjadest, mälestustest, traditsioonidest. Et elada väärikat ja väärtuslikku elu.

Kuigi kuningriiklus on ajaloo prügikasti kukkunud paljudes riikides, on mitmed neist suutnud olla oma riigi identiteedi hoidjad ja säilitajad, kandjad ja arendajad. Nad on hoidnud kõigest kinni mitte aastasadu, vaid 1000+ aastat.

Oma sugupuu tundmine on üks asi, kuid selle järjepidevuse tagamine hoopis keerukam ja tähtsam asi.

Kui ma Torga talu maadel ringi jalutan, tulevad meelde kõik punased lehmad, keda ma olen seal 10–15aastaselt lüpsnud. Nemad elasid vanaks. Ja nende “lapsed” elasid ka. Ning korra kuus mõtlen pooltõsiselt, et oma lehma oleks ikka vaja. Ainult sellest mõttest läheb tuju heaks.