Janek Mäggi: Kuidas pääseda taevasse?

Inimeste rumalus on üüratu, seda ei ole võimalik ära peita ei laua ega voodi alla. Me oleme manipuleeritavad, ahvatletavad, kergeusklikud, ahned, omakasupüüdlikud ja saamahimulised. Halvad omadused sunnivad meid tegema asju, mille pärast võiks meil olla valus, häbi ja kurb, aga ei ole. Sest me ei mõista, mida paljudes olukordades teeme.

Me lööme oma Issandat risti iga päev, selle asemel et lüüa iseennast. Luuka evangeeliumi 23. peatüki 34. salmis ütleb Jeesus: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ Ühiskondlik kambavaim sunnib meid uskuma, et tegu, mida parasjagu teeme, on õige ja hea ning isegi kui me seda ei usu, annab see meile legaalse võimaluse enda teguviisi õigustada. „Mul ei olnud teist võimalust“, on tavapärane vabandus. Ka sõjakurjategijate suus. Jeesus on meist suurem. Ta on nõus paluma meie eest andeks tegude pärast, mida ta heaks ei kiida või õigeks ei pea. Ta on valmis paluma Isa käest meile andestust, et me tema poega taas ja taas risti lööme.

Kas suudame halastada neile, kes meie suhtes suuremeelsed pole või on lausa vaenulikud? Kes teevad meile halba. Kes plaanivad meid tappa. Või tapavadki. Olgu füüsiliselt või vaimselt. Aus vastus on küllap: ei suuda. Alati kindlasti ei suuda. Kuigi just andestus on taevasse pääsemise tingimus neile, kes pole kurja teinud. Jeesus ei olnud. Jeesusel polnud teist võimalust.

Need aga, kes on kurja teinud, kõik peale tema, peavad suutma andeks paluda. Sest me oleme patusemad, kui suudame või tahame endale tunnistada. Me peame suutma kahetseda. Jumal peab tähtsaks, et meie alandlik meel ei väljendu üksnes moodsas parasiitväljendis „Täiesti siiralt ütlen …“ või muus sellises. Ta eeldab, et meie kahetsus valdab meie meeled. Et meie kahetsusel ei ole ühtegi tagamõtet.

Kas selline kahetsus on võimalik, kui oleme kogu elu teinud ainult kurja? Kui iga me ihurakk väärib karmimat karistust. Kui mitte keegi ei taha meile halastada. Kui inimesed tahavad meid hukka mõista ilma armuandmise võimaluseta. On küll. Seda kinnitab Luuka evangeeliumi 23. peatüki 39.–43. salm. Jeesus ei anna meile soovitust teha kogu elu kurja ja siis loota viimase minuti armule. Küll aga, kui me oleme kogu elu teinud kurja, on meil siiski võimalus armu saada – kui me kahetseme.

Taevariigi uks on lahti ka rikkale, isegi kui sisse pää­se­miseks on vaid nõelasilma suu­­rune pilu ning läbi pugeja on kaameli mõõtu. Võib-olla me ei mõtle kogu elu, et meie siht on pääseda taevasse. Kuid on hetki, kui väga valusalt ka­het­seme tehtut. See on igal juhul parem kui üleolevus ja kõrkus, millega teine röövel Jeesust teotas: „Eks sa ole mes­sias? Päästa siis iseennast ja meid!“ (Lk 23:39) Alandlik meel aitab esmalt meid en­nast, siis alles teisi. Kuid aland­lik tasub olla eelkõige teiste pä­rast. Selles on suurus. Jumalik suu­rus, mida keegi ei saa ise­en­dale võtta, kui talle ei ole seda tae­vast antud. Olgu ta meile armuline.