Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Tõstke aga julgelt hinda – niipalju kui võimalik!

483
29.09.10, Õhtuleht, Janek Mäggi: Tõstke aga julgelt hinda – niipalju kui võimalik! Kel raha vähe, leiab alati tee, kuidas odavamalt läbi ajada. Üks hea võimalus on võtta kaup otse talumehelt või kasvatada (nt köögivilju) päris ise. Väga mõnus vaheldus! Ning iga väikese hinnamuutuse pärast konkurentsiametisse pöörduda pole mõtet, sest kõige tõhusam konkurentsiamet on tarbijaskond. Kui neile hind ei meeldi, nad lihtsalt enam ei osta.

Piima ostan poest harva. Siis, kui ei ole jõudnud Vambola või Eero juurde minna. Üks on meie linnakodu ja teine maakodu piimamees. Leivaga on sama lugu. Seda teeb abikaasa. Nii maapiim, mida olen joonud varasest lapsepõlvest saati, kui ka kodus tehtud leib on oluliselt paremad sellest, mida kauplused müüvad. Kodune on eriline.

Kuid mitte ainult sellepärast ei saa ma aru suurest paanikast, mis hindade tõstmise juures lahti on läinud. Iga normaalse mõistusega ettevõtja soov on teenida maksimaalselt kasumit. Turumajanduses reguleerib hindu mitte riik, vaid turg. Ettevõtjad ei saa kunagi olla liiga ahned, sest turul valitseb meeletu konkurents ning pigem käib ka Eestis pidev hinnasõda kui liigkasuvõtt.

Pole kasvu inflatsioonita

Täiesti loogiline on, et kui turuliider tõstab hinda, tulevad teised võimalusel kohe järele. Kasumiteenimise soov on ainus mõistlik põhjus, miks ettevõtlusega tegelda. Ettevõtlus ei ole sotsiaalabi, kuigi tal on ka selle tegevuse tunnuseid. Nimelt: kui ettevõtja suudab teenida kasumit, püüab ta seda maksimeerida – võtab juurde uusi töötajaid, tõstab võtmetöötajate motiveerimiseks palku jne.

Edukast ettevõtlusest võidab kogu riik. Edu tähendab võimet teenida raha. Ettevõtluse ainuke eesmärk on müüa rohkem, rohkematele inimestele, sagedamini ja kõrgema hinnaga. Ettevõtlusega tegelemiseks ei ole ühtegi muud põhjust.

Meile meeldib mõõta edukust majanduskasvuga, muid tegureid Eestis eriti ei mainita. Kuid millest me siis tegelikult räägime? Sisemajanduse kogutoodangu mõõtmiseks on kolm peamist viisi: toodangupõhine ehk riigis toodetud kõigi kaupade ja teenuste koguväärtus; tarbimispõhine, mis on kõigi tarbitud kaupade ja teenuste koguhind, ning sissetulekupõhine ehk riigis saadud kogutulu. Mida kõrgemad on hinnad, mida rohkem me müüme, mida kõrgemad on palgad, seda edukamad me oleme – kui arvude keeles rääkida.

Vale hind peletab kunde

Aeg-ajalt arutatakse Eestis ka seda, et tootlikkust on vaja tõsta. Kuid see ei tähenda mitte ainult rohkem füüsilist tööd ajaühikus, vaid eelkõige seda, et kauba või teenuse hind on kõrgem – ja ongi tootlikkus tõusnud.

Ei tasu ära unustada, et jutt inflatsioonist kui positiivsest nähtusest ei ole sugugi lõpuni vale. Majanduskasvuga kaasneb reeglina inflatsioon. Saksamaa ja Saksamaal asuv Euroopa Keskpank rõhuvad hinnastabiilsusele seepärast, et see tagab konkurentsivõime säilimise (neil on eriti teenuste hinnad oluliselt kõrgemad kui meil).

Eestil pärast kaht säästuaastat konkurentsivõimega suurt muret ei ole – enamik ettevõtteid on rasvapolstrist vabad ning need, kes suudavad teenust osutada, peavadki hinda tõstma. Kui tootmiskulud ületavad müügihinna, on tulemuseks pankrot. Kellele neid juriidilisi laipu ikka vaja on? Pankrotis ettevõte ei anna ei tööd ega toodangut.

Teiselt poolt vaadates on igasugune hinnatõus erakordselt vaevaline mitte ainult sellepärast, et see klientidele ei meeldi, vaid ka seetõttu, et konkurendid valvavad iga võimalust jagamaks turgu ümber. Ebaadekvaatne hinnapoliitika lõpeb samuti halvasti – kliendid lahkuvad konkurendi juurde ning tulemus on sama halb kui liiga madala hinna puhul.

Ettevõtetel ja tarbijatel tasub meeles pidada, et turumajandusest paremat majandusmudelit ei ole seni välja mõeldud. Hinnad ei näita alati asja väärtust, vaid nõudluse ja pakkumise vahekorda konkreetsel ajal, mis võib pöörase kiirusega muutuda. Kõiguvad mitte ainult piima ja leiva hind, vaid ka kinnisvara ja autode hinnad. Kuid kolmetoaline korter on ikka kolmetoaline korter, sõltumata sellest, kas ta maksab 200 000 krooni, 1 miljon krooni või 500 000 krooni.

Oscar Wilde’il oli õigus: «Tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust.» Piim ja leib on peaaegu kogu Eesti taasiseseisvumisaja olnud rohkem väärt, kui on olnud nende hind kaupluses. Paljude lääneriikidega ei saa me oma toiduainete hindu võrrelda ka seetõttu, et põllumajandustoetused on sedavõrd erinevad. Hind poes ei tähenda seda, et kaup on ka täpselt nii palju väärt.

Need, kes virisevad, ei suuda näha tervikpilti. Kel raha vähe, leiab alati tee, kuidas odavamalt läbi ajada. Üks hea võimalus on võtta kaup otse talumehelt või kasvatada (nt köögivilju) päris ise. Väga mõnus vaheldus! Ning iga väikese hinnamuutuse pärast konkurentsiametisse pöörduda pole mõtet, sest kõige tõhusam konkurentsiamet on tarbijaskond.

Kui neile hind ei meeldi, nad lihtsalt enam ei osta.