SAULI NIINISTÖ – MEES, KES KOHE OSKAB ESINDADA RAHVAST

Inimese meeldivus perekonnale, sõpradele ja avalikkusele ei sõltu tema isiklikust pingutusest olla tore, hooliv, silmapaistev ja armas. 

Õnnestumise eeltingimuseks on puu, millest sa tehtud oled, täpsemalt puu, kust sa pärit oled, ning väga palju olud. Kasvutingimused ja kliima.

Tagasi valitud Soome presidendi Sauli Niinistö edulugu on Eesti avalikkuses lahatud piisavalt, selle kordamine ei ole mõttekas. Olulisi õppimiskohti on tema veenvas võidus aga mitmeid. Tähtsaim on viis, kuidas esindada oma rahvast.

Teisipäeva hommikul, vahetult enne loo kirjutamist, nägin Kadriorus Nopi kohvikus, kus olin just lõpetamas töökohtumist, juhuslikult Evelin Ilvest, kes oma koera Schubertiga jalutades oli tulnud kohvi kaasa haarama. Küsisin, mis ta Niinistö võidust arvab. “Rahu võitis, rahvas vajab rahu. Väga meeldiv mees,” märkis Ilves, kes on Soome presidendiga korduvalt kohtunud.

Tipp-poliitiku, aga ka monarhi kõige olulisem kvaliteet on meeldivus. Koolitustel olen vahel publikult küsinud: mida me ise saame teha, et ennast olulisele auditooriumile meeldivamaks muuta? Õige vastus on, et teha ei tohi midagi, mis teistele ei meeldi.

Juristi haridusega inimesena on Sauli Niinistö vahel ka avalikult öelnud krõbedamaid sõnu. Selliseidki, mis eestlasi on häirinud. Kaalutlev, täpne ja terav. Ometi on tema olekus siirust, millest ei õhku omakasu või oma isikliku arvamuse pealesurumist. Teda on küpsetanud mitmed tähtsad ametid, kus enesekehtestamise võime on olnud hakkamasaamise eeltingimuseks.

Rahvale kaasa elada võib olla kontimurdev

Oma rahvast Niinistö ei häiri, ta ei tegele teemadega, mida soomlased tähtsaks ei pea. Ta talub rahvusvahelist kriitikat hästi, kui läheb kohtuma Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, kuna leiab, et see on Soome huvides. Eesti poliitikute korraldusi, et astugu sommid ometi NATOsse, ta tõsiselt ei võta.

Riigijuhi puhul on oluline, et tema teemapüstitused puudutavad võimalikult paljusid. Mõjukus ei sõltu avaliku arvamuse muutmisest või isegi mitte selle kujundamisest/suunamisest, vaid rahvale kaasa elamisest.

Sellega ei olegi nii lihtne hakkama saada, sest rahvas võib arvata/tahta asju, mis on riigijuhi arvamusega/tahtega konfliktis. Angela Merkeli ja pagulaste teema on viimaste aastate parim näide. Mis ei tähenda, et Merkelil poleks õigus või tal ei oleks õigust oma arvamusele.

Presidendi/monarhi/valitsusjuhi/kindrali isiklik arvamus on huvitav, kuid riigi ja rahva saatuse seisukohalt täiesti teisejärguline. Kui rahvas on sulle andnud mandaadi, pead sa olema oma kollektiivi usk, mõistus ja südametunnistus. Niinistö kiituseks kõlavad hääled toovad esile, et ta on suutnud meeldida väga erinevatele valijagruppidele. See ongi tema töö.

Elizabeth II ei ole elu jooksul andnud ühtegi intervjuud mitte seepärast, et tal ei ole midagi öelda, või et see, kuidas ta mõtleb, ei ole erakordselt põnev ja huvitav, vaid seepärast, et riiklikud huvid on tema puhul isiklikest tunnetest kõrgemal. Jutt käib üksnes kuninganna avalikust arvamuse avaldamisest.

Niinistö on enam kui 50 000 eestlase president

Eravestlustes on kuninganna vaba, kuigi sellelgi on oma riskid. Inimese jaoks, kellega ta oma mõtteid jagab. Suurbritannia ekspeaminister David Cameron pidi oma suure suu pärast kuninganna ees avalikult vabandust paluma. Kaamera salvestas Cameroni Ameerika miljardärile Michael Bloombergile ütlemas, et kuninganna “nurrus telefoni otsas”, kui sai peaministri käest teada, et 55 protsenti šotlastest oli hääletanud Ühendkuningriigi koosseisu jäämise poolt.

Cameron tunnistas toona, et teda häbistab pikaaegse protokolli rikkumine, mille järgi ei räägita kuninganna ja peaministrite vaheliste vestluste sisust mitte kunagi.

Enne Šotimaa iseseisvusreferendumit rõhutas Buckinghami palee kuninganna neutraalsust ja kindlat usku, et hääletus on Šotimaa rahva oma asi. Kollektiivi huvi domineeris üle isikliku sümpaatia.

Küllap on ka Niinistö nurrumises sama osav kui kuninganna. Kindlasti on tal isiklikult olnud teistsuguseid seisukohti, kui ta on pidanud avalikult välja ütlema, aga see, et ta seda teinud ei ole, rahvast häirivalt, ongi ta suureks teinud.

Eesti jaoks on Soome valikud olulised. Riik, kus elab ametliku statistika järgi 50 000 emakeelena eesti keelt rääkivat inimest, on vaieldamatult suurima eestlaste diasporaaga riik maailmas ning viimastel aastatel on diasporaa hüppeliselt kasvanud. Soome väärtused, mille esikandja on president, mõjutavad oluliselt ka meie väärtusi.

Kui eestlased valguvad ühtse voona Soome, peab seal olema midagi head, ihaldusväärset ja perspektiivsest. Kindlasti ei ole see ainult palk. “Rauha ratkaisee,” kuulutas Niinistö. Rahu on lahendus tõesti. Ka ideede puhul on nii, et osa lihtsalt meeldib enamikule. Sest isegi kui need ei ole kõige paremad, on nad alternatiividest paremad. Näiteks elu Soomes.