Brittide valik

Foto: Priit Simson

Suurbritannia valimistulemustel oli Euroopale üks selge sõnum: kõige tähtsam on iseseisvus. Konservatiivide liidri David Cameroni lubadus korraldada enne 2017. aastat referendum, kas britid soovivad Euroopa Liitu kuuluda või mitte, põhjustab paljudes liikmesriikides lähema kahe aasta jooksul tulise ja laiapõhjalise arutelu: mis on Euroopa Liidu mõte, kas me peaksime sinna kuuluma?

Välispoliitiliste teemade jooksutamine sisepoliitilises ideepankrotis on elementaarne. Euroopa Liidus on palju meeldivat, kuid vähemalt sama palju ebameeldivat kui mitte eestlaste, siis brittide jaoks kindlasti. Nt ühiskassasse voolavad miljardid naelad. Ja ebameeldivad idaeurooplased, sh eestlased.

Tahaks kõike korraga

Küllap britid siiski Euroopa Liitu jäävad: see on neile majanduslikult kasulik, kuigi emotsionaalselt ebameeldiv. Tulevasel referendumil on palju sarnaseid jooni Šoti iseseisvusreferendumiga eelmisel aastal: tahaks omaette, tahaks ise, hüvesid nautides, kohustustevabalt, kuid siiski on hirm. Sellised kõhklused võimaldavad väga palju selgitada ja vaielda, väidelda ja sõbralikult tülitsedagi. Õhus on narratiiv, mida üks püüab ära ajada ja teine kinni püüda. Eesti valimistel konfliktset narratiivi tegelikult ei olnud.

Kõik erakonnad lubasid raha jagada, kuid mitte keegi ei teadnud, kust seda saada. Brittide Tööpartei juht Ed Milliband, kelle arsenalis oli näiteks jõukate tulumaksumäära tõstmine 45%-lt tagasi 50%-le, kukkus ka koos raha tekitamiseks olemasolevate retseptidega läbi ning peaministrit temast ei saanud.

Brittidel on õhus kaks “olla või mitte olla” küsimust. Euroopa Liidus. Suurbritannias.

Poliitikas on selge vastandumine valimiste võitmiseks kasulik – sul on valida selle või tolle vahel, muud midagi arutada ei olegi! Rahvas polariseerub kergemeelselt ning unustab ülejäänu. Näiteks jäid märkamatuks kärped, mida konservatiivid enne valimisi lubasid. Olla Euroopa Liidus või mitte? Olla koos Ühendkuningriigis (šotlased) või mitte? Šoti kordusreferendumi hirmu püüdis Cameron kohe maha võtta: seda ei tule, ütles ta.

Siiski, William Shakespeare’ilt laenates: brittidel on õhus kaks “olla või mitte olla” küsimust. Euroopa Liidus. Suurbritannias. Need küsimused võivadki vastuseta jääda või on ette ära vastatud – referendum otsustab Euroopa Liidus pigem jätkata, ning šotlased lähiajal uuesti oma arvamust lahkulöömise kohta avaldada ei saa.

Üleeuroopaline konflikt

Saksamaa kantsleri Angela Merkeli tehtud ettepanekule määrata immigrantide vastuvõtmiseks kõigile liikmesriikidele kohustuslikud kvoodid sündis kohene vastuseis. Sealhulgas väljendas sellist seisukohta Suurbritannia kõrval ka Eesti. Britid hoiavad üleeuroopalist konflikti õhus selleks, et kodus rohkem hääli võita.

Ühendkuningriigi iseseisvuspartei (UKIP) 3,8 miljonit häält on teise koha pälvinud Tööpartei 9,3 miljoni häälega võrreldes märkimisväärne tulemus. Kuigi UKIP sai tänu majoritaarsele valimissüsteemile, kus koha saab vaid kohalik võitja, parlamendis vaid ühe koha Tööpartei 232 vastu, oli just nende 3,8 miljoni inimese häälekuse tõttu referendumilubadus vajalik, ning nüüd ta ka tuleb.

Šotimaa iseseisvuse eestvedaja Alex Salmond astus mullu sügisel küll Šotimaa esimese ministri kohalt tagasi, kuid ülemaailmset tähelepanu pälvinud referendumikampaania oli see, mis tõi seekordsed hääled ning muutis kaalukausi asendit. Šoti Rahvuslik Partei suurendas oma kohtade arvu 6-lt kohalt 56ni. Revanš on magus. Vabaduseiha pulbitseb edasi.