Presidendi kiituseks tuleb öelda, et ta tahab oma tööd õppida

Lõppeva poliitaasta kõige suurema kaotaja tiitlile konkureerivad Savisaar ja Ilves. Rõivas kaotajate klubisse ei kuulu. Kaljulaidi võimekus ja tulevik alles selgub.

„Peaminister on Reformierakonnast, Euroopa Komisjoni asepresident on Reformierakonnast – kui palju siis ühele erakonnale neid kõrgeid kohti peaks jaguma?” küsis ekspeaminister Andrus Ansip tänavu 20. aprillil Postimehele antud intervjuus. Ansip jagas matsu, isegi peaministri amet oli Reformierakonnale liiast, rääkimata presidendi omast.

Kui Reformierakond järgmistel valimistel valitsusse ei pääse, võib vabalt juhtuda, et ka see ainus kõrge koht, Euroopa Komisjoni asepresidendi oma, rändab mõne teise erakonna esindaja kätte. Erakonnana oli Reformierakond sel aastal suurim kaotaja. Hirmus mats, kui kirjeldada kõla. Sellepärast et järgmise aasta teises pooles kätte jõudev Euroopa Liidu eesistujamaa staatus tuleb Eestisse tagasi alles u 14 aasta pärast – oleneb veidi sellest, kui palju vahepeal EL-ist liikmeid ära läheb, nagu tegid britid, või juurde tuleb, nagu unistavad Ukraina ja Türgi.

Inimesena võistlevad kõige suurema kaotaja tiitli nimel erakonna esimehe toolilt tõugatud Edgar Savisaar ja president Toomas Hendrik Ilves ärmatamise skandaali tõttu. Inimesed, kes pole teineteisest kunagi lugu pidanud. Nende saatuses on siiski üks märkimisväärne erinevus. Savisaar võitles kogu vaimujõuga lõpuni – hoolimata mängu talumatust kibedusest. Ja keegi ei tea, kas ja kui lahkunud on Edgar Savisaar tegelikult suurest poliitikast. Ei tea, mis toimub tema peas ja unistustes.

Vastupidi Savisaarele sõitis Ilves võimult minema filigraanses lavastuses ja üliedeva sõiduriistaga, kuid kihutas kõrvulukustava meediakära saatel kohe vastu EAS-i betoonseina. Pressivaenlase tiitel kinnitab, et ajakirjanike hulgas ei pälvinud Ilvese käitumine heakskiitu. Ilves läheb kindlasti ära. Ameerikasse. Ta vajab kiiret avalike suhete crash course’i.

Taavi Rõivas kaotajate klubisse ei kuulu. Ta on riigikogu aseesimees. Tal on nüüdse peaministri Jüri Ratase endine mugavate diivanitega kabinet. Ta saab peagi jälle isaks ja võib tunda rõõmu, et on olnud Eesti Vabariigi peaminister.

Ainult et ta ei tohi uinuda, nagu juhtus Juhan Partsiga, kes ei pannud tähele, kuidas ta sai hinnatud ministrist otsekui nurka teinud peniks. Seejärel pidi Parts pikalt pinki nühkima, et välismaale sõidu luba saada. Kuid Partski on lõpuks võidumees: ta põgenes Eesti poliitikute suletud ringist, kus sa pead päevast päeva suhtlema inimestega, kelle sõnavara ei ületa tuhandet stampsõna ei eesti, inglise ega vene keeles.

Tõelisteks võidumeesteks tuleb pidada triot Ratas-Ossinovski-Tsahkna, kes kukutasid krimisarja „Sild” stiilis mitte Taavi Rõivase, vaid Reformierakonna. Pea lendas pea järel ja igal notitul oli kaelas sõnum, millest uurijad aru ei saanud. Kuritegu avastati seetõttu liiga hilja.

Mõneti võib ju tunduda, et „riigikukutajad” olid nagu metsavennad, kes murdsid öösel külapoodi sisse ja „varastasid” sealt, mis pimedas kätte jäi (põhisaak oli kobareelnõu), kuid karta on, et Reformierakonna kogutud tagavarade ja säästude rahvale laiali jagamine nõnda, et kõik saab otsa ja nälg kätte tuleb, võtab rohkem aega, kui oravad unistavad.

President on veel liiga püüdlik

Kersti Kaljulaid on noorpoliitikute võitjate põlvkonna täht. Kahtlen tema nüüdses mõjus Eesti ühiskonnale, sest ta tundub (veel) liiga püüdlik ja korralik. Ei ole teada, et ta jooks liiga palju viskit – selline kuulsus oli kunagi Toomas Hendrik Ilvesel. Või et ta räägiks viie minuti asemel kaks tundi ja mahutaks oma monoloogi ühte lausesse, nagu tegi Arnold Rüütel. Või üritaks endale kahmata mõnd poolsaart, kuhu saab tulevikus muuseumi kavandada, nagu korraldas Lennart Meri. Ta ei ole ka selline kombinaator, nagu oli Konstantin Päts, kes suutis kõik konkurendid vangi panna või lihtsalt kõrvale lükata.

Kui Kaljulaid unistab teisest ametiajast, peab ta Reformierakonnale meele järgi olemisega väga palju vaeva nägema. Praegu ähvardab teda kunagise õiguskantsleri Allar Jõksi saatus. Reformierakonna seisukohast oli Kersti Kaljulaid puhas pettus, kuigi Kaljulaid sellest ise võib-olla lõpuni teadlik ei olnud.

Ta on nagu sportlane, kes lähetati olümpiale, kuigi keegi ei tea, kas ta oli kvalifikatsiooninormi täitnud või mitte. Tema võimekus selgub võistluste käigus, kuid need alles algasid.

Mõneks ajaks lähevad selle aastaga puhkusele ka ühiskonda seni vedanud arusaamad ja kandvad ideoloogiad, mis hakkasid märgatavalt muutuma juba mitu aastat tagasi. Liberalism näiteks.

George Bernard Shaw ütles: „Ma tsiteerin alati iseennast. See lisab keskustelule vürtsi.” Katsetan Shaw’ õhutusel korra. Ütlesin Vikerraadios enne eelmisi valimisi, 5. jaanuaril 2015: „Kuna kõik parlamendierakonnad võimendavad oma valimiskampaaniates sotsiaaldemokraatlikke ideid, tuleb Eestis igal juhul sotsiaaldemokraatlik pööre.” See on nüüd käes.