Janek Mäggi: Kui kirikul on sisu, teevad hooned end ise korda

33 taasiseseisvumisaasta jooksul on jälle kasutusele võetud, uuena pühitsetud või restaureeritud ligi 100 EELK-le kuuluvat sakraalhoonet, mis on muljetavaldav saavutus. Töö kestab, kuid tempot on vaja tõsta, et hunnitud kultuuriväärtused säiliks tulevastele põlvedele, nagu nad on säilinud tänaseni.

Kirikufond püüab mitte ainult raha koguda, vaid ka innustada kogudusi seda iseseisvalt tegema, et ühel päeval saame öelda – meil ei ole ühtegi täiesti laokil või hüljatud kirikut, mille pärast peame pead murdma ja südant valutama.

Ainuüksi EELK-s on 170 kogudust, hooneid on koos pastoraatide ja kõrvalhoonetega veelgi rohkem ning suur osa neist on vaatamata väärikale ajaloole kehvas seisus – katused tilguvad läbi või neid poegi, kopitus ja hallitus teevad hävitustööd seal, kus see on lubamatu. Hooned, mis on mõnda aega tagasi korda tehtud, vajavad juba värskendusringi. Töö on pidev ja lõppe kunagi.

07. oktoobril peeti Niguliste muuseumis maha sümpoosion, mille korraldasid Muinsuskaitseamet ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik üheskoos. Räägiti pärandi hoidmisest, kuid ka sellest, et pärandil peab olema kaasaaegses ühiskonnas ülesanne – miks teda on vaja säilitada ja kellele.

Sulane peab olema virk, tulbi ja innukas

Ei piisa sellest, et hoone on vana, vaid hoonet peab olema ka vaja. Funktsioon peab korda minema kogudusele, kogukonnale, kohalikule omavalitsusele ja riigile ehk laiemale avalikkusele. Kellelgi ei tohiks pähe tulla mõtet, et milleks meile seda kirikut vaja on? See peab olema iseenesestmõistetav, et kirik oli, on ja jääb.

Selleks, et hooned saaks korda, tuleb lisaks rahale anda neile mõte ja sisu, mis on kõigile mõistetav. Kirik peab igas kohas, kus ta tegutseb, täitma kõiki funktsioone, mis tal täna on – alates jumalateenistustest, lõpetades kontserdipaigana. Kui rahvas käib kirkus, tahab ta, et kirik oleks korras, ilus ja pühakoja vääriline.

Kirikud, kus keegi ei käi, kus kedagi ei ristita, kus kedagi ei leeritata, kus kedagi ei laulatata, kus kedagi ei maeta, kuhu pole teenistuste vahelisel ajal võimalik sisse pääseda, jäävad unarule. Sellise kiriku säilitamine iseenesestmõistetav ei ole. Inimesed peavad kirikule andma mõtte, mõte peab neile meeldima, olema kallis.

Kirikud peavad olema heades kätes. Palju sõltub eesrindlikust õpetajast, kuid veel enam teotahtelisest kogudusest, kes ei tohi olla ükskõikne, laisk või hoolimatu ning suuremeelsest kohalikust omavalitsusest, kes peab mõistma kiriku tõelist funktsiooni – olla kogukonna ühendaja ning julgeoleku tagatis.

Kristlus liidab inimesi, aitab neil üksteisest hoolida. Ajaloos on kirikul olnud ühtehoidva meelsuse looja roll, mida on eriti vaja rasketel aegadel. Tänane päev ei ole kergemate killast, sõda Ukrainas, majandussurutis, nukker tulevikuperspektiiv. Jumal aitab kõiki vaevatuid, kirikus saavad inimesed temaga kohtuda.

Jeesuse sõnadega (Matteuse evangeelium, 11:28-30): „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!”

Appi tuleb apostlite tegude aegne vaimsus

Kui oleme jõudnud arusaamani, et kirikuid on vaja ning nad peavad olema korras, tekib kohe küsimus: kes seda tegema peab? Kindlasti ei saa öelda, et see on ainult koguduse ülesanne, sest kunsti- ja arhitektuuripärand on üldrahvalik aare. Jätta kinni löödud akende ja läbijooksva katusega kirik ainult kohaliku omavalitsuse ja riigi korda teha, pole samuti aus.

Selleks, et elavad kirikud oleks korras, peavad rõõmsalt ja hingega annetama koguduse liikmed, kohalik omavalitsus ja riik (nt muinsuskaitse vahendusel), kuid seda peab tegema ka kohalik kogukond, inimesed, kellel on jõukust ning kes on piirkonnaga seotud ning laiem avalikkus – kes tahavad olla ühes või teises asjas kaasas.

Annetamine ravib kõige pealt annetajat, siis alles renoveerib hooneid. Annetamine on tervisesport, tervislik eluviis ja tervislik toitmine. Kõik peavad tegema koos, nagu apostlite tegude ajal see oli. Eraalgatuslik annetamine aitab teha korda asju, milleks maksumaksja abiga võiks kuluda aastaid või nad ei saakski korda. See on imeline tunne, kui annetad millegi jaoks ja näed, et ongi tehtud.

Kirikufondi toel kogusime viimati raha Tallinna Toomkiriku Inglikabeli renoveerimiseks. Tänaseks on kabel renoveeritud ning kui septembri lõpus kutsusime annetajaid tehtut vaatama, oli mulje õilistav. Inimestele meeldib annetada asjadele, mis on konkreetsed, selged ja vajalikud. Kui inimesed on korras, saavad korda ka kirikud - kuikirikud on korras, saavad korda ka inimesed.