Merit Välba, ""Tulevikutarkus" annab konkreetseid nippe"

Tulenevalt Denis McQuaili hiljutisest külaskäigust Eestisse lugesin viimati diagonaalis üle „McQuaili massikommunikatsiooni teooria”. Kui ülikoolis sai raamatut loetud eeskätt kui otsest õppevahendit, siis reaalselt meediavaldkonnas töötades leiab sealt üha enam nüansse, mida enne tähele ei pannud. Hiljuti lugesin ka Kjell A. Nordströmi ja Jonas Ridderstråle raamatut „Pöörane äri”, mille haarasin oma lugemisriiulile turundusega tegeleva sõbra soovitusel. Viimasel ajal olen lugenud ka Patrick Dixoni raamat „Tulevikutarkus”, mis kirjeldab n-ö tulevikumaailma, millest nii mõnigi asi on tänaseks juba ammu reaalsuseks saanud.

Nagu raamatus öeldud, ei leia juhid sealt tõesti konkreetseid nippe, mida juba järgmine päev oma igapäevatöös kasutada. Kahtlen, et sellest leiab lubatud aluse tulevikuärile. Küll aga on raamat väärt silmaringi laiendaja ja küsimuste tõstataja. Mõni mõte tuleviku kohta oli lausa pöörane-absurdne ning pakkus lõbusat ja ulmeni küündivat mõtteainet päris pikaks ajaks.

Tartu Ülikooli lõpetanuna soovitan ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna poolt koostatud raamatuid, millest paljud ühendavad endas nii põhjaliku teoreetilise baasi kui tihtipeale ka raskesti kättesaadavad reaalsed uuringutulemused. Raamatute koostajad on kasutanud palju üliõpilaste uurimistöid, mille aines ja tulemused on ainulaadsed. Ülikoolivälisele inimesele on need raamatud ainus pea võimalus saada osa tudengite värsketest ideedest. Näiteks Halliki Harro „Ajakirjandusvabadusest kommunikatsioonivabaduse poole”, Peeter Vihalemma toimetatud „Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965–2004”.