Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi, "Tere tulemast Eesti NSVsse!"

135
26.06.07, SLÕhtuleht, Janek Mäggi, "Tere tulemast Eesti NSVsse!" Rahulikul ajal mõtlevad eestlased, et milleks meile seda kaitseväge vaja on. Kui lõpuni aus olla, siis teda polegi vaja olnud.

Rahulikul ajal mõtlevad eestlased, et milleks meile seda kaitseväge vaja on. Kui lõpuni aus olla, siis teda polegi vaja olnud. Vabadussõja võitsid innukad koolipoisid, taasiseseisvuse tõid ärganud lauluhääled. Ilma sõjalise ettevalmistuse ja miljardite rubladeta, mis tollal Eestis kehtisid.

Veel 1940. aasta kevadel rääkis president Konstantin Päts, et Euroopa sõdib, aga näe, Eesti on tänu (tema) jõupingutustele vaba riik. Aga rong oli läinud. Täpsemalt öeldes veel ei olnud. Rong läks Venemaa avaruste poole teele mitmel korral, ja ühe sellise rongiga sai sõita ka Päts, ülejäänud tollasest eliidist rääkimata.

Muidugi võib öelda, et mida siis üldse teha oleks saanud, ja mida üldse teha saab, kui selline olukord tekib. Sõda Nõukogu Liiduga toonuks samasuguse lõpptulemuse, kuigi laipu oleks Siberiga võrreldes olnud ehk veelgi rohkem. Ning tagastatavaid maju ja hooneid oleks olnud kindlasti vähem. Soome Talvesõda oli ju natukene teine sõda. Soome elas ka Vene tsaaririigi koosseisus veidi teise hingamisega.

Kaitsevõime ja kaitsetahe on riigi püsimise eeltingimus, kuid mitte garantii. Maailmas on ajaloo jooksul olnud üle 50 erisuguse impeeriumi, millest viis on valitsenud ka Eestis. Suurjõudude hiilgeajal on neile vastu seista väga keeruline, kuid neid on võimalik seestpoolt õõnestada ja lõpuks varisevad nad ikka kokku.

Tulemuslikku õõnestustööd saab teha siis, kui rahvas tahab olla vaba ja iseseisev. Sest n-ö meretaguseid territooriume on raske kontrollida – teine keel, teine rahvas, teised kombed.

Tääkide asemel sõdib raha

Tänapäeva Eesti ei kujuta ette sõda Venemaaga – see tundub uskumatu. Pronksööd ja küberrünnakud siiski kinnitasid, et külm sõda, infoterror ja moodne võidurelvastumine" Eesti ning Venemaa vahel on sama elus kui 25 aastat tagasi USA ja Venemaa vahel.

Hirmu ei tunne mitte ainult Eesti, hirmu tuleviku ees tunneb ka Venemaa. Isegi USA. 3,9 miljardit asiaati on jõud, kes loovad veel sellel sajandil uue maailmakorra. Kuivõrd palju see praegusest erineb, on raske öelda. Kuid ainult tuumapommidest nende peatamiseks ei piisa.

Mõte sõjast taandub sageli relvastatud konfliktile – meenuvad juutide ja araablaste püssivehkimised BBC Worldi või ka "AK" uudistes. Pronksööklubi aeg, kus relvaks tääk, püss või ka tavaline tänavakivi, saab siiski ümber. Nüüdisaegset sõda ei peeta püssi, vaid dollarite, eurode, jeenide ja jüaanidega.

Moodsa maalimakorra tähtsaim nurgakivi on äri. USA nõuab valjuhäälselt jüaani vähemalt viiendikulist üleshindamist, niivõrd valus on Hiina turujõud. USA kardab kaotada sõda, mille kõik tähtsamad lahingud on ta seni võitnud.

McDonald’s teenindab oma 30 000 restoranis rohkem kui 100 riigis iga päev 52 miljonit inimest. Ameerika pole maailmaimpeerium mitte sellepärast, et ta sõdib Iraagis ja Afganistanis ning sunnib selleks ka meid, vaid sellepärast, et ta on oma ärikombitsad ajanud laiali kõikjale, kus vähegi kannatab. Ameeriklane teab, et tõeline konkurent on seni olnud vaid Jaapan. Seepärast arvab 53,7% ameeriklastest, et Nokia on Jaapani firma. Teatud mõttes on illusioon ka see, et ameeriklased meeletult tarbivad. Suur osa USA jae-

ettevõtete käibest tekib piiri taga. Umbes nii nagu kohalikud õlletootjad väidavad, et turistid on teinud eestlastest alkohoolikud. Tõde on avaram, kui teda on seni näidatud.

Jälle see Rootsi aeg tagasi!

USA äriimpeeriumi mõju Eestile on emotsionaalselt muidugi tugevam kui füüsiliselt. Me vaatame Ameerika filme ja mõtleme nagu Julia Robertsi ja Brad Pitti tegelaskujud. Füüsiliselt ja kuidagi märkamatult on meile ammu sõja kuulutanud rootslased, soomlased ja norralased, kes annavad kõigile ebalojaalsetele kodanikele justkui meie endi kodus usinasti kinga. "Lahkus omal soovil" tähendab selles kontekstis midagi sellist nagu KGBs "puhtsüdamlik ülestunnistus".

Eestis peremehetsevad soomlased ja rootslased rohkem kui venelased. Vaadake seda südasuvist lällamist Tallinna vanalinnas – "perkele" kõlab mingis teises tuttavas keeles, mis ei ole vene keel. Mis vahet on majandusinvasioonil ja poliitilistel tõmbetuultel? Need kroonid ja eurod, mis meie nahkadelt meie oma kubjaste kaasabil kooritakse, on veel rammusamad kui svenssonid oma kodus julgeksid ahmida. Kui kõht saab täis või häda käes, müüakse meid jälle maha. Võib-olla hiinlastele.

Mõnes mõttes oli suur ummisjalu ärastamise aeg, mil kogu vara mööda maailma sandikopikate eest laiali pillutati, vaata et suuremgi Eestimaa mahamüümine kui 1939. aasta baaside lepped. Sest toona tegutseti hirmust, nüüd aga rumalusest. Tegelikult olid need hirmkallid kesklinna maatükid Eestis olemas ka 15 aastat tagasi. Uut väärtust ja ilusaid maju on loodud, aga pigem vähe.

Eestit peaks kaitsma küll. Ent mitte ainult vene sõdurite ja marodööride eest. Jutt sellest, et kapitalil pole rahvust, on sama rumal nagu jutt, et kapitalistil pole kodumaad. Ta võib välismaal äri teha, kuid kasumi tassib nagu rott ikka oma urgu. Väliskapitali ülistamine on sama, mis "kestvad kiiduavaldused" Eesti "astumisel" NSV Liitu.

Kuid kasum ongi see rasv, mida Eesti väga vajab. Muidu kestab tänapäeva pärisorjus edasi ja meie kulutused kahuritele ja laevadele on kaunis asjatud. Ainult väliskapitali kontrolli all olev majandus on sama halb kui riik, mis on nagu iseseisev, aga ei ole ka. Nagu Eesti NSV.

Andres Varustin

"