Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Eesti peab mind armastama. Edu mootoriks on lapsed

08.11.13, Äripäev, Janek Mäggi Eesti edu seisneb selles, et võimalikult palju inimesi tahab siin elada. Vananevate majanduspidurite asemel vajame majandusgaase: lapsi, kes tarbivad palju. Rääkisin sõbra sünnipäeval juttu üle 20 aasta Saksamaal elanud Kaspariga (26), kes lahkus koos vanematega Eestist väikelapsena 1991. aastal ning nüüd on Eestis koos oma sakslannast abikaasaga tagasi. “Eestis elada on kallis, aga ma saan endale seda luksust lubada,” ütles Kaspar. “Eestis ei ole elamurajoone, kuhu isegi politsei ei julge sisse sõita. Saksamaal on.” Saksamaal tasus Kaspar kõrgeimat progresseeruvat tulumaksumäära – 50% – ta oli edukas. Kuid siin on parem. Meil on midagi, mida me ise ei märka. Eestis on edu defineerimata. Kas see on majanduskasv? Vaevalt – Hiina kasvab kiiremini ja mühinaga, aga mõnus seal ei ole – ülerahvastatus ja saastatud keskkond, politiseeritusest rääkimata. Kas see on palju rikkaid inimesi? Vaevalt – mida rikkamaks intelligentne inimene saab, seda vähem ta kulutab. Raha rahustab rumalaid. Targad saavad ka peaaegu ilma hakkama. Kas see on armastatud riigijuhid? Vaevalt – sellise võib leida ainult Stalini Venemaalt või Põhja-Koreast. Kas see on üdini intelligentne ühiskond? Vaevalt – sellist ei ole ajaloos veel keegi suutnud luua. Edu on see, kui võimalikult palju inimesi tahab Eestis elada. Ning need, kes tahavad, kuuluvad ühiskonna eri gruppidesse. Edu on see, kui minu lapsed tahavad ülikooli minna Eestis, mitte Londonis. Kui  mu vanaema õde oleks läinud hea meelega vanadekodusse, kui endal jõud otsa sai. Kui Lasnamäel ja Narvas jm, kus muukeelseid palju, on venekeelsed topeltsildid nagu Soomes soomerootslaste jaoks – kui mu Eesti Vabariigi kodakondsusõigusega õde Inga oma perega Ukrainast jälle külla tuleb, tahaks ta ehk isakoju tagasi tulla. Et puudega inimesed saaksid ühiskonnalt tuge ja raha, mis võimaldab neil öelda: Eesti armastab mind! Loomulikult ei saa me rõõmsaid hinnanguid Eestile mitte kõigilt kodanikelt. On neid, kes enamiku arvates peaksid tantsima taevas, kuid virisevad ja kurjustavad. Ning on neid, kellel pole kumbagi jalga või kes on mõlemast silmast pimedad ning pakatavad elurõõmust. Kõiki inimesi ei saa kunagi õnnelikuks teha. Täpsemalt öeldes ei saa kedagi õnnelikuks teha. Kõik inimesed saavad õnnelikud olla. Täpsemini: end õnnelikuna  tunda. Eesti riik, st mitte riigiaparaat, vaid meie ise, saame üksteist rõõmsaks ja õnnelikuks muuta. Olles hoolivad. Head. Armastavad. Siiski on meil vaja tagada rahvastiku juurdekasv. (Mis on samuti armastusega tehtav töö.) Ega meil praegu ka midagi viga ei ole, kuid suurem rahvaarv võimaldaks meil osaleda paremini ülemaailmse tähtsusega ratsaspordivõistlusel Teistest Parem Elu. Selleks on vaja rohkem inimesi, kes tööd teevad. Soomlastest rahvaarvult mööda ning vähemat viis miljonit eestimaalast oleks hea eesmärk. Teenida ja kulutada. Vaja on lapsi ja noori, kes tahavad osta mänguasju, arvuteid, igal aastal ­uusi riideid, autosid, kortereid, maju, sõita rongi, laeva ja lennukiga. Muldvana ühiskond võib kõlada saavutusena, kuid majandus ja heaolu saavad kasvada ainult tarbimise kaudu. Tarbivad noored – need, kellel midagi ei ole. Minusugused hallineva peaga üle keskmise vanad (eestimaalaste keskmine vanus on 39, mina olen 40) ei osta enam suurt midagi – kodu on, paar särki ja ülikonda ka, toidu toob koju abikaasa. Ma olen majanduspidur. Minusuguste tööealiste “vanurite” poputamine paneb riigi arengule käe ette. Laenamist ma vihkan. Osta midagi ei taha. Eesti vajab majandusgaase – noori inimesi, kes silmade põledes õpivad ja töötavad 20 tundi päevas ja tahavad palju saavutada. Teenida kilode ja tonnide viisi raha, saada vähemalt kolm last, osta-osta-osta. Lapsed on majandusmootor ka selles mõttes, et nad ei teeni kuni täisealiseks saamiseni midagi, aga sunnivad vanemaid teenima ja kulutama. Piltlikult öeldes võivad Eesti keskmist palka teenivad pereema ja -isa end vigaseks maksta, kui nad pakuksid lapsele lisaks sellele, mida ta vajab, ka seda, mida laps tahab. Rahvas läheb sinna, kus on parem. Parem on seal, kus on tööd. Töö on seal, kus on inimesi.  See, et üle poole maailma rahvastikust elab linnades, kinnitab, et inimestele meeldib pigem raha üksteise käest üle lüüa kui põldu harida. Mis see teenuste pakkumine, millest 72% maailma majandusest koosneb, muud on!