Janek Mäggi: neeger on parem kui orjapidaja. Nii on, ja nii jääb!

Eesti kuulub nendele inimestele, kes Eestis elavad. Ole must või valge, oska eesti keelt või mitte. Olgu sinu ema olnud KGB kaastööline või isa NKVD timukas, olgu sinu onu teeninud SSis või tädi üles andnud Siberisse saadetud kulakuid.

Olgu sulle punalipp sinimustvalgest armsam või käi pronkssõduri juures lisaks 9. maile ka muul ajal. Ole sa homoseksuaal või sarimonogaamne või regulaarne abielurikkuja. Ole sa venelane või lätlane. Kui sinu kodu on siin, kuulub see maa sulle.

Riik on kaasomand. Ühelgi valgel ameeriklasel ei ole Ameerikale rohkem õigust kui mustal. Ei ole ka vastupidi. See, mis oli eile, ei loe. Õigust elule ja vabale enesetoetusele ei saa piirata, kui ema sai lapse vale isaga.

Me oleme kokku leppinud, et inimese vara on puutumatu, kuid see pole alati nii olnud. Mõisnikud jäid mõisatest ilma „ajaloolise ülekohtu“ tõttu. Võibolla tuleb aeg, mil kõik sündivad lapsed saavad võrdse varandusliku lähtejoone: kellel on liiga palju, see annab neile, kellel ei ole. Vajadus pole uus, idee on kirjas piiblis. Päritu, sh nimi ja nahavärv, loob ebaõiglust.

Kapitalistlik maailmakord, kus jõukam klass vaesemat partnerluse asemel ekspluateerib, kollektsioneerib viha, kadedust ja himu. George Floydi surma tagajärjed kinnitavad, et inimese aju on programmeeritud mälestusi taasesitama nagu kino algaegadel publikusse sõitnud rong – publik karjus, kuigi rong jäi ekraanile. Inimesed ei tundnud Floydi, nad tundsid end halvasti isikliku elukogemuse tõttu, mis oli ebameeldiv.

Karistuse ebaõiglus ajab marru ka kõige paadunuma päti. Tagajärg peab olema kooskõlas süüteoga. Siis ta on talutav. Kui riik saadab diplomaadi välja, ei kuuluta teine talle seepeale sõda, vaid saadab ka tema diplomaadi koju. Kiiruse ületamise eest surmanuhtlust määrata õiglane ei ole, isegi kui ületamine oli meeletu.

Inimesed ei ole kunagi võrdses positsioonis. Ühel on jõudu ja õigust rohkem kui teisel. Positsioonid muutuvad. Mõnikord on ülekaal vanemal, kui laps on väike. Hooldekoduvajaduse otsustamisel saab hooldatav vanem harva oma tahtmist peale suruda.

Ühiskond peab nõrgemat kaitsma. See ei ole lihtne, sest mõista, kes on nõrgem, ei pruugi välisel vaatlusel selguda. Eesti venelased on eestlastega võrreldes palju nõrgemas seisus. Kedagi ei saa vaenlaseks tembeldada tema rahvuse, soo, sugupuu või muu tunnuse pärast. Isegi siis, kui näiteks ühes elanikkonnagrupis on kuritegevus intensiivsem kui teises.

Tapmine ei ole alati ebaõiglane. Tihti on ta seaduslik. Mitte ainult surmanuhtluse elluviimisel, vaid ka enesekaitseks, eriti ametiülesannete täitmisel. Vastuolulistes olukordades sünnib otsuseid, mis rahulikul analüüsimisel ei näi kaugeltki mõistlikud. Kuigi otsustamise hetkel tundusid ainuvõimalikud.

Inimesel ei ole mitte midagi muud – mida ta kellelegi teisele hoiule anda ei saa – kui tema elu. Seepärast ei ole meil surmanuhtlust ka kõige hullematele kurjategijatele, kelle teod on kogu ühiskond halastamatult hukka mõistnud. Kui me kaotame elu, oleme kaotanud kõik.

Elu ei ole kompenseeritav. Viide, et Floyd oli pätt, ei õigusta tema elukaotust. Derek Chauvini ristilöömine ilma kohtuta lükkab veerema vankri, mis võib tulevikus kaasa tuua karistusi, mis ei ole kooskõlas süüteoga.

Kui rahvas mässab, võib tõukejõud olla kõver, kuid äng on õiglane. Rahvast represseeriv valitsus tuleb korrale kutsuda. Kui sõnad ei aita, aitab revolutsioon. Igal venelasel, kes Eestis elab, on õigus pidada oma kodu koduks. Valitseja, kes talle ebameeldivale inimesele põlve kõrile surub, olgu sõnas või teos, väärib karistust. Mõned sõnad tapavad rohkem kui teod. Sest enne tegusid on sõnad. Surmavad.