Stressis Ukraina

Ukrainlased tahavad väga muuta oma maa õitsvaks. Edujanu paistab välja paljude silmist. Kuid eelmisel nädalal Kiievis oma õelaste Aleksandra (24) ning Vladislaviga (18) kohtudes mõistsin, et korruptsioonist ja usaldamatusest vabanemiseks kulub Ukrainas pigem aastakümneid kui aastaid. Usaldamatuse õhkkond on totaalne. Ootused on suuremad kui reaalsus.

Ukraina maine lääneriikides on märkimisväärselt parem kui oma kodanike silmis. Lääneriigid näevad Ukraina toetamises “sõda” Venemaa vastu, kuid kodanikkond näeb majanduse kokkuvarisemist, grivna pöörast inflatsiooni ning reaalset hävingut.

Inimesed vajavad tööd

Sõdima minna ukrainlane pigem ei taha, mida on läänest neile ka ette heidetud. Paljud ostavad ennast armeekohustusest vabaks – 4000 dollarist piisab kindlasti, mis nt 200dollariste palkade juures on muidugi müstiliselt suur summa. Kuid elu on väärtuslikum. Seepärast on Ülemraadas registreeritud seaduseelnõu, millega mobilisatsioonikohustusest vabaks ostmine võidakse legaliseerida.

Kiievis sõda ei taju. Pigem on elu rahulik. Kuid stress on suur. Madalad palgad sunnivad inimesi tegema tööd mitmel rindel. Haltuura on tavaline, enesestmõistetav – millest riigikassasse makse ei laeku. Kui laekuks, jääks inimesed teistpidi nälga. Hakkama saab, aga hindade mitmekordistumine sama sissetuleku juures muserdab välgukiirusel.

Riigi võime luua kultuuri, kuidas ühiskond saab koos toimida, on kriitilise tähtsusega. Ukraina võimuladviku oskuses seda luua kodumaal kaheldakse, kuid see on ka mõistetav: kui elu läheb pöörase kiirusega allamäge, ei aita meetmed, mille toime on pikaajaline või väga pikaajaline. Kuigi just poliitikate muutus (kuidas midagi korraldada) aitab maal kiiremini jalule saada, on see valus.

Ukraina kaitsekulutused ületavad 5% eelarvest – 3% on kaitsekulutused ning 2% nn julgeolekueelarve –, kokku 83 miljardit grivnat (lahjenenud kurssi arvestades ei ole see siiski kaugeltki piisav). Makse tõsta on võimatu, siis ei makstaks sedagi, mis praegu makstakse. Kulude vähendamine on piinarikas ning ka põhjendamatu. Kui võtta inimestelt ära seegi raha, mida nad saavad, siis meelepahaga kaasneb emotsionaalne näljahäda.

Kõige olulisem on sõja lõpetamine, milleks on vaja teha ennastsalgavaid poliitilisi pingutusi, ning need ei ole mitte ainult Ukraina, vaid ka Euroopa ja isegi Venemaa huvides. See on kõige olulisem tugi, mida Ukraina praegu vajab. Rahalaevade asemel on tarvis tööd, mida ukrainlased saavad müüa stabiilselt ja kaua.

Riik vajab häid ideid

Siiski on ukrainlastel võimalusi, mida paljudel riikidel ei ole. Ukraina on pindalalt suurem kui Euroopa Liidu suurim riik Prantsusmaa ning 45 miljoni elanikuga väga suure potentsiaaliga turg.

Suur küsimus on, kuidas stabiliseerida raha, kuidas maksta inimestele palka, millel on ostujõud. Korruptsiooni vastu aitab õiglasel ja mõistlikul tasemel palk väga palju.

Poliitilises mõttes vajab Ukraina ideid, mis panevad rahva uskuma oma riiki. Rasketes olukordades sõltub positiivne trend rohkem suhtumisest, kus kogu ühiskond näeb eesmärki, mille poole püüelda.

Kindlasti ei ole üht ravimit, kuidas Ukrainast saaks selline Ukraina, nagu tublimad ukrainlased unistavad, kuid tehes palju nutikaid asju, saab kindlasti. Seda peavad aga ukrainlased tegema koos, mitte igaüks ainult oma kaukale mõeldes. Muidu oma maad kullakarvaliseks ei muuda.