Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Sirli Ojaste, "Mis ühele tuli, see teisele tuhk"

Lugu sellest, mis võib juhtuda, kui teiste inimeste elu meie silme ette laiali laotatakse.

Ülo Tontsi “Klassikuks kodust kaugel” on raamat sügavama kultuurihuviga inimesele. Artiklite ja arvustuste kogusse on koondatud käsitlusi mitmest väliseesti kirjanikust.
Kõik käsitlused on õpetlikud ning õpiklikud, mistõttu on see kohustuslik raamat kirjandusõppureile. Hingelähedane ning huvitav on see raamat aga just vanemale põlvkonnale, kes on ajaloolis-biograafiliste käsitlustega harjunud ning tunneb käsitletavate autoritega hinge- ja ajastusugulust. Ning mis kõige tähtsam – mäletab ka sõjakoledusi ning nende mõju inimesele ja autorile.
Kogutud artiklite stiil meenutab nõukogudeaegsete kirjandusõpikute oma: mida autor sel aastal tegi, mis raamatut hakkas kirjutama, kuidas tervis oli, kuidas isiklik elu võis teoseid mõjutada jne.
Huvitavam osa pagulaskirjanikest ei ole endiselt käsitlemist leidnud: mida nad tundsid, kuidas hakkama said, mis oli keeruline või raske jms. Korra küll Tonts mainib justkui eneseõigustuseks, et pagulaskirjanikud ei tahagi väga rääkida ega kirjutada sellest, mis südamel ja hingel: pagulusest ja kodumaaigatsusest. Kuid pagulus ja igatsus on just huvitavamad, vähemkäsitletumad ja salapärasemad osad pagulaskirjandusest, mida oleks tarvis uurida ning valgustada. Biograafilise leksikoni stiilis loetelusid, pealiskaudseid ning sisutuid analüüse on nii eesti kui ka väliseesti autoreist piisavalt. Nüüd on üks veel.
Raamatus on põgusalt käsitletud kirjandusteoreetilisi küsimusi, kirjanike elu puudutavaid fakte ning teoste analüüse, kuid põhiliselt on keskendutud väliseesti autorite raamatute ilmumisega seotud faktidele. Kahjuks on seda raamatus kõige rohkem ja kahjuks on see kõige igavam osa.
Suurem osa analüüsist on vanamoodne ja tänapäeva lugejale igav. Noore lugeja ja kirjandushuvilisena, kes on harjunud psühholoogiliste, diskursuse-, võrdlevate, intertekstuaalsete jne analüüsidega, ei pea ma selle raamatu stiilist lugu.
Minu jaoks on igavad tsitaadid kirjadest á la “saatsin teile juunis oma teose, kas seda võiks avaldada?” ning selliste kirjade põhjal tehtud järeldused ja analüüsid á la “võib arvata, et teise raamatu kiire valmimine pidi kirjastajaid üllatama”. Sellised käsitlused olid küll omal kohal 20. sajandi esimese poole detailsetes biograafiates ning autorikäsitlustes, kuid mitte moodsas kirjandusajaloos
ja -teoorias.

On igavust, on elulisust

Huvitavamad osad on teoste tegevus- ja tegelasliinide analüüsid ning autorite elulugusid puudutavad kõrvalepõiked. Neid on aga vähe.
Vaatamata tundele, et kui ei oleks pidanud, poleks seda raamatut küll üle 50 lehekülje lugenud, sain sealt siiski ka paar uut mõtet ning lugemissoovitust. Kui selle raamatu ilmutamise eesmärk oli väliseesti autorite populariseerimine ja huvi äratamine nende vastu, ei õigusta see küll oma eksistentsi. Selleks on raamat liiga kuiv ja igav – peletab pigem eemale.
Samas on “Klassikuks kodust kaugel” tänuväärseks teejuhiks meenutuste- ning mõtisklusterajal vanemale põlvkonnale.