Janek Mäggi: pürgida erksama ja puhtama keele poole on iga eestlase püha kohus

Maailm avaneb inimesele niisugusena, nagu emakeel seda lubab.

Kui inimene teab sõnu, kuid ei pea viisi, pälvib ta hukkamõistu. Laulis mööda, laulis mustalt.

Kui inimene peab viisi, aga ei tunne sõnu, on ta siiski kindel, et väärib aplausi. Kui tihti kuuleme hinnangut: rääkis mööda, rääkis mustalt; kirjutas mööda, kirjutas mustalt; mõtles mööda, mõtles mustalt?

Kõneleja või kirjutaja arvustamine on raskem, sest see nõuab loomuomase ande kõrval ka teadmisi ning keeletaju, mis vajab arendamist. Mõtteselgus, soravus, väljendusvõime, kujunditäpsus ning tühisõnade vältimine pole üksnes vaimse võimekuse, vaid ka harituse kaasannid.

Emakeelne rääkimine, lugemine ja kirjutamine eeldab pingutust ka inimeselt, kelle teadmised keelest on hunnitud. Sõnadest ei piisa, et kuulaja taipaks, mida ütleja silmas pidas. Vaja on mõtet.

Lugeja ei pruugi haakuda kirjutaja mõttega, kui see on kirja pandud keeruliselt või segaselt. Kirjastajad on märganud, et eestlastele meeldib rohkem kirjutada kui lugeda. Kuid enne kirjutamist pole lugemine kurjast, see on sulnis. Eesti keele hoidmine pole käkitegu, vaid igapäevatöö ka kodumaises keelekeskkonnas.

Kuidas kõlab kaamelipiim araabia keeles?

Kui inimese käest küsida, mitut keelt ta oskab, kõlab vastuseks loetelu keeltest, mida ta on õppinud. Esmast vestlusvõimet keeleoskuseks pidada on suurustlemine. Nagu on liialdus pidada võimalikuks võõras keeles enese väljendamist nii, et mõtteteravus säilib piisavalt täiuslikult ja nüansirikkalt.

Kalle Kasemaa märkis mõni aeg tagasi eetris olnud raadiosaates, et ta ei tea, mitut keelt ta oskab, kuigi õppinud on paljusid. Araabia keeles on kaamelipiimale üle 160 erineva nime, mida isegi keelt emakeelena rääkijad kindlasti kõiki ei tea ja ei kasuta. Keeleoskus on kõige vähem piiratud emakeeles, kuid teiste keelte puhul kasutada sõna „oskan“, on pigem kunstiline pettekujutlus.

Siiski on vahva, kui eestlane tahab uhkelt kuulutada: „Ma oskan eesti keelt!“ Ning püüab keeleoskust arendada. Või teha märkusi kaaslastele, kelle nugisõnade hulk ületab viisakuse piiri.

Näiteks „siis“, „vaata“, „moel või teisel“ vms hirmsad parasiidid õnnestub välja juurida, kui neile tähelepanu juhtida. Kui vaatan kodus lastega mõnd jutusaadet, märkavad nad kehva keelt seepärast, et ma olen nende endi kõnes samale viletsale väljendile tähelepanu juhtinud. „Ta räägib ju õudselt!“ mõttega olen sageli juba enne oma peas nõustunud, kui nad seda mulle ütlevad.

Uku Masingu mallis* tarkus

Avalikud tekstid ei ole keskpärased või ebaõnnestud seepärast, et nende esitaja või kirjutaja upub saamatusest kantseliiti ning pole lugenud viimase aasta jooksul mitte ühtegi luuletust, veel vähem luuleraamatut. Nad on küündimatud, sest nende esitaja ei tea, et ta on keeleliselt harimatu. Ta peab end nutikaks ja targaks ning keegi ei julge talle öelda, et õppida tuleb. Et ei oleks piinlik.

Emakeeles avalikku kõnet pidada või kirjutada, on julgustükk. Aga kuidas suhtuda inimesse, kes tõsimeeli arvab, et ta suudab võõrkeeles teha seda sama hästi kui emakeeles?

Muidugi tuleb kehvade raamatute ja tekstide lugemist vältida, sest vilets keel on erakordselt nakkav viirus. Viidatud „vaata“ on noorte hulgast levinud ka vanemaealiste kõnepruuki ning selle väljajuurimine nõuab ranget enesedistsipliini. Võibolla just seepärast oli Uku Masingu lemmikkirjanduseks sõnaraamatud.

Kristiina Ross kirjutas Sirbis (14.08.2009): „Masingu meelest avaneb maailm inimesele niisugusena, nagu igaühe emakeel selle talle avab. Tõelus, mida inimene tajub, on keele poolt ette antud, see on „keeletõelus”. Kuna iga keel avab maailma erinevalt, on keeletõelusi palju.“

Kuidas siis võtta sadadelt tuhandetelt eestivenelaselt nende emakeel? See oleks kuri tegu (mitte kuritegu, kuid ka seda). Masing luges 1000 lehekülge päevas paljudes keeltes, kuid tema tõelus – keeletõelus – oli emakeelne.

Muidugi ei pea kõik inimesed, kes avalikult räägivad ja kirjutavad, olema keeleteadlased ning saama Tiit Hennostelt igakordsel esitusel hindeks viie. Pürgida erksama ja puhtama keele poole on iga eestlase püha kohus.

Nõuda endalt ja teekaaslastelt selget juttu tasub igal juhul. Isegi kui me sellega hakkama ei saa, on püüdlus asjakohane. Ja kuigi lõpuks piisab, kui me saame aru, mida meilt oodatakse või suudame end väljendada ükskõik millises keeles nii, et meid mõistetakse, on ilus keel väga ilus. Eesti keel on ilus.

Head emakeelepäeva!

* Murdeline masingism: mallis – rahulik, vaikne, sume