Janek Mäggi: "Laenake endale parem elu!"

Hea laen on see, mis võimaldab meil elada paremini, kui meil laenu ei oleks. Kui läheme restorani, kulub meil samuti raha, kuid me saame kõhu täis.

Laenude negatiivsele mõjule majanduses on osutatud masu ajal märkimisväärset tähelepanu. Jutt ülejõu käinud laenamisest on mantra, mida on korranud eelkõige poliitikud. Et odav laenuraha on meie hädades süüdi. Ei ole! Sest odava laenurahata oleksime veelgi kehvemas seisus. Sest laen aitab tulu võimendada ja sellega oleme me väga paljudel juhtudel hästi hakkama saanud.
Traagika on laen vaid siis, kui laenu on võtnud keegi, kes ei suuda laenu õigel ajal tagasi maksta, kuid peab seda vaatamata oma võimetusele ikkagi tegema. Mõistlikult (ja sageli isegi ebamõistlikult) võetud laen suudab sageli korda saata imesid.
Paljusid laene ei olegi häda korral kohustust tagasi maksta, kuid selle rahaga tehtud asjad jäävad alles. Näiteks ASA Kindlustuse (kes mäletab veel sellist firmat!) maja Maakri tänaval, kus praegu asub Postimees.
Ettevõtja vastutab osaühingus äririski võttes vaid sissemakstud omakapitali ulatuses. Ning kui äri ei õnnestu (ja kuritahtlus puudub), on pank loll, kes sellele ettevõttele laenu andis.
Swedbanki, GILDi ja SEBi probleemid ei ole ju võlgnike probleemid – kui raha sai otsa, siis ta sai otsa – või kulus lihtsalt säravaks „ärieluks“ ära. Seepärast on need kolm panka olnud õiglaselt avalikkuse tähelepanu all, et nad on teinud rumalaid investeerimisotsuseid.
Saksamaal on pank süüdi, kui võlgnik satub makseraskustesse – ta ei teinud piisavat riskianalüüsi. Eraisikuid puudutabki asi rohkem – nendelt nõuavad pangad raha tagasi kuni eraisiku pankrotini raha välja.
Aga: väga paljud inimesed on rikkaks saanud ja elanud ilusat elu just seepärast, et nad on saanud laenu võtta – investeerida firmadesse, mille väärtused kasvanud igal aastal mitu korda või ehitanud kodu, kus on olnud ilus elada. Kui koguda 30 aastat ja siis hakata ehitama, jääb elu elamata. Osa meist on selleks ajaks surnud.
Hea laen on see, mis võimaldab meil elada paremini, kui meil laenu ei oleks. Kui läheme restorani, kulub meil samuti raha, kuid me saame kõhu täis. Parem on elada täna (ja maksta intressi), kui surnuks nälgida-külmuda – mis sest, et raha saab otsa.
Ma ei usu eriti, et Eesti saaks süüdistada panku selles, et inimesed ja ettevõtteid on laenu võtnud. Valdav osa laenudest on muutnud elu paremaks. Ja laenuraha on olnud tõesti odavam (suurema väärtusega kui tema hind koos intressidega), kui tulevikus teenitav oma raha. Ja kui juhtubki, et me sureme enne, kui suudame laenu tagasi maksta – siis on see juba panga probleem pärijatega asjad kokku leppida.
Kõikvõimsasse finantsjärelvalvesse ei tasu samuti uskuda. Enamasti juhtuvad äris ikka sellised asjad, mida on väga raske ette näha. Ja kui need korra on juhtunud, siis kehtestatakse viivitamatult uskumatult karmid piirangud, sageli rumalad piirangud. Ning abi on neist vähe.
Näiteks 1990ndate alguse panganduskriisi tulemusena keelati panga omatöötajale laenu andmine. Toona justkui mõistlik, kuid tegelikult jabur piirang, mis hiljem ära muudeti.
Poliitikud unustavad, et turul on isereguleeriv jõud. See on täpselt nagu metsas: nõrgemad isendid süüakse lihtsalt ära. Keegi ei poputa neid. Raiped samuti. Ja mets on puhas. Kui aga röövloomade arvukust kunstlikult piirata, hakkavad levima haigused jne. Laenamine on normaalne, nagu see, et hundid söövad ära kitsed ja ka mõned lambad.
Ühiskonna tasakaalustatust taga ajades tuleb eeskuju võtta ühiskondadest, kus on sotsiaalsed suhted paigas. Norra esikoht ÜRO inimarengu aruandes sunnib sinna poole vaatama. Inimesed laenavad kui vaja, et saavutada paremat elu. Järelevalve toimib. Ja kõik on õnnelikud.