JANEK MÄGGI: President Karise kõne oli nii korralik, et ta valmistub vist teiseks ametiajaks

President Alar Karise kõnet tuleb lugema hakata lõpust, kus ta laenas sõnu Kihnu vallavolikogu esinaiselt Leas Veeralt, keda parafraseerides saab anda hinnangu ka Karisele: kõnel polnud häda midagi, natuke sakutas, kirjutab Janek Mäggi (Keskerakond).

Presidendi kõne formaat on aastatega nii sisse võitatud, et üllatada on raske. Kindel struktuur, püüd hinnata kõige olulisemaid päevakajalisi sündmusi, piduliku meeleolu loomine ka ajal, kui hulk inimesi tahaks nutta või juukseid peast kakkuda.

Karis on olnud juba piisavalt kaua president, et tema järjekordse kõne kohta ei sobigi muud öelda kui – tuntud headuses. Kohustusliku rahva tujutõstmise järel – «Eesti on meie kodu. Siin on õige ja hea olla. Siin, parimas kohas maailmas, oleme kõige rohkem ise.» – torkas Karis siiski ka teravalt.

«Paraku on täna tunne, et püsime küll üsna kindlalt ratta sadulas, aga ükskõik kui kõvasti me ka ei väntaks, meie sõit kiiremaks enam ei lähe,» ütles president. Suur osa rahvast ei tunne end isegi mitte sadulas, kummid on tühjad ja ratas katki. Kuidas sa ikka rõõmustad, kui palgad aasta algul ju sisuliselt langesid, raha sai vähem kätte – makse kooritakse rohkem ja rohkem.

Eelnevale järgneva mõttega aga ei taha ma kuidagi nõustuda, kuigi lihtne on mõista, miks selline lause presidendi kõnesse sai: «Nagu hoiaksime jalgadele valu andes käega pidurit all. Meie arengutempo on peatunud, olgem ausad, isegi langenud. Tööd teeme sama palju, ehk rohkemgi, aga nähtavat muutust heaolus ei tunneta. Meist juba pea iga kolmas ütleb, et raske on iga päev toime tulla. Seda on liiga palju.»

Kui me teeksime vähem tööd, ei läheks meil niigi hästi. Välismõjud on sellised, olgu majanduskeskkond või rahvusvaheline poliitika, ei luba Eesti rahval aastast aastasse ühtviisi õitseda. Heaolu pole iseenesest mõistetav. Meil veab, et me ei ole loomad, kes peavad õhtul magama minnes kogu aeg mõtlema, et ega nad pole hommikuks ära söödud.

Kolmest suuremast teemast – laiem julgeolek, nutikam majandus, haridusuuendus – koosnenud kõne kõige tähtsam osa oli tegelikult nutikam majandus, sest majandusest räägitakse ühiskonnas kõige vähem ning Eesti inimeste motivatsioon olla majanduslikult edukas on pidurdunud ja kidurdunud. Kui ikka keegi raha koju ei too, siis tuleb nälg majja ja võib lausa nälga surra – ole nii julge või haritud kui tahes.

«Eesti majandus vajab uut käiku. Eesti majandusel ei ole teist valikut – me peame muutma selle rohkem nutikamaks,» ütles president. Selles muidugi päris kindel olla ei saa, et käiguvahetus midagi aitab, sest Eesti ettevõtjad pigem töötavad palehigis nii füüsiliselt kui vaimselt. Probleem on selles, et inimesed tahavad lihtsamini hakkama saada, vähem tööd teha ja rohkem raha saada.

Uus käik tähendaks aga midagi sellist, nagu oli 90ndatel. Inimesed töötasid 20 tundi ööpäevas, et edu saavutada. Nutikuse kõrval on vaja kulutada füüsilist aega, et eduni jõuda. See ei ole tänapäeval enam moes. Võib-olla oleks Eestile vaja toorest majandust, mitte küpset, vananenud suhtumiste ja pensionist unistavate inimestega, kes võivad olla veel päris noored, aga tööd teha ei viitsi.

Kuigi hariduse puhul jõudis president vist minuga sama mõtteni: «Inimene ei pea kartma tehisaru, vaid teist inimest, kes oskab temast paremini tehisaru kasutada.» Eesti peab olema konkurentsivõimeline, mitte ainult kodus, vaid ka laias maailmas. Me peame olema lätlastest ja soomlastest paremad, kui tahame, et raha tuleks rohkem meile, mitte neile. Nälg raha järele on parem kui nälg toidu puudumise tõttu.

Mihkel Muti kunagine kuldmõte, et eesti rahvas ainult kirjutab raamatuid, aga ei loe neid, leidis raamatuaastal ümberütlemise ka presidendi kõnes: «Jah, igaühe jaoks on kuskil üks raamat. Leidke see üles! Teeme raamatuaastal nii, et lugejaid on rohkem kui kirjutajaid. Olukorras, kus maailm kuhjub, raksub ja kõmiseb tekstidest meie ümber, muutub kriitilise lugemise oskus üha olulisemaks. Seda tähelepanuta jättes võime lugeda end varasemast rumalamaks.»

Võib-olla oleks Eestile vaja toorest majandust, mitte küpset, vananenud suhtumiste ja pensionist unistavate inimestega, kes võivad olla veel päris noored, aga tööd teha ei viitsi.

Kokkuvõttes ütles president ära kõik, mida ta pidi. Ei riskinud millegagi, millest võib veidi järeldada, et äkki ta siiski kaalub järgmisel aastal teiseks ametiajaks kandideerimist. Ta ei rünnanud poliitikuid, oli tasakaalukas ja moodne. Natukene sakutas, aga see polnud midagi, võrreldes sellega, mis meie ümber toimub.

Tsiteerides üht teist erakordselt kuulsat kõnet, Ameerika Ühendriikide asepresidendi J.D. Vance'i oma Müncheni julgeolekukonverentsil, mis rumalad inimesed üle Euroopa raevu ajas: «Isegi siis, kui need inimesed on väga mõjukad – uskuge, ma räägin seda mõistes asja nalja poolt – kui Ameerika Ühendriikide demokraatia kannatas välja kümme aastat Greta Thunbergi näägutamist, siis teie siin kannatate ära mõni kuu Elon Muski.» Kusjuures Vance'i kõne oligi eeskuju vääriv. Täpne ja süsteemne. Seal oli ka nalja, ilma seda naljaks pööramata.

Loomulikult ma ootasin, et leian Karise kõnest vähemalt ühe sellise kalambuuri. Sest kõnest teeb suure kõne mõte, mis on vähemalt poole publiku jaoks absoluutselt ootamatu, raputav või rahustav. Aga Eesti on väike, Karis on tubli kõnepidaja ning mõni väike kõne võib olla rahvast hoolivam kui on suur kõne. Karis hoolib.