Janek Mäggi, "Palk kasvab mitu korda!"

Palk väljendab inimese aja (ja seeläbi tema enda) väärtust. Inimene tahab tunda end võimalikult väärtuslikuna.

Palk väljendab inimese aja (ja seeläbi tema enda) väärtust. Inimene tahab tunda end võimalikult väärtuslikuna. Mõni aasta tagasi oli sageli jutuks, et Ida-Virumaal ei taha töötud tööle minna, kuna pakutav palk oli mõttetult väike – paar tuhat krooni kuus. Nii väike, et hakkas enesetunde pihta. Pigem istu kodus ja joo viina.  
 
Eesti mediaanpalk oli eelmise aasta lõpus 6700 krooni. See on summa, millest pool palgasaajatest saab vähem ja pool palgasaajatest rohkem palka. Saksamaa keskmine brutopalk on umbes 10 korda kõrgem. Saksamaal on mediaanpalk keskmisele palgale lähemal, sest palgatase on palju ühtlasem kui meil.  
 
Kuigi Eesti palgasaajate ülemine ots elab paremini kui keskmine sakslane, prantslane või inglane, ei ole me oma palkadega veel Euroopa lähedalgi. Kui ehk Siim Kallas ja mõned tema saatusekaaslased välja arvata (nemad on Euroopa Liidu palgal) – aga Maali ja Vello, Kalle ja Pille kindlasti mitte.  
 
Kõige kiirem ja peadpööritavam palgatõus on ees ootamas just keskmisest madalamat palka saavate inimeste hulgas. Lihtsa töö tegijate sissetulek kasvab lähiaastatel mitte protsentides, vaid kordades. Eurode tuleku ajaks ei ole Eestis 2000eurone palk enam mingi ime. (Paremate spetsialistide puhul pole see ime enam tänagi.) Juba on käes aeg, kus lihtsa töö tegija saab endale nõuda palka. Varem pidi alandlikult küsima tööd. Nüüd pole Eestis ühtegi töödsoovivat kätt, kes kohe mitte kui midagi ei leia. Tööpuuduse asemel on tööjõupuudus.  
 
Orjatöö aeg saab läbi

Eesootava kiire palgatõusu esimene põhjus on see, et praegused palgad on osades sektorites lubamatult väikesed. Eriti maapiirkondades. Kohalikud ettevõtted, mis on ootamatult väga kasumlikuks muutunud, on selleni jõudnud läbi madalate palkade.  
 
Ilmekas näide on Kreenholm, mille välismaised omanikud pole suutnud ettevõtet pikkade aastatega kaasaja tingimustele vastavaks kohandada. Õnn kestis seni, kuni dollari kurss euro suhtes oli kõrge ja toodangut sai väikese vaevaga müüa USAsse, maailma suurimale jaekaubandusketile Wal-Mart näiteks.  
 
Palk on peamine kululiik, mille arvel on Eesti firmadel õnnestunud kokku hoida. Täpsemalt öeldes on madalad palgakulud olnud meie peamiseks konkurentsieeliseks. Kuid mitte enam kauaks. Eesti ettevõtete ekspordivõime langeb palgakulude tõusuga tublisti.  
 
Lisaks Kreenholmile satuvad raskustesse paljud firmad, kelle toodangu peamine müügiargument on odavtööjõuga saavutatud toote madal hind. Kusjuures hind peab madal olema, kuid selleni on vaja jõuda efektiivsema ja tehnoloogiat kasutava tootmise, mitte orjatööga.  
 
Ehitusmehed tulevad juba Soomest koju tagasi – tubli mees saab Eestis sama raha mis Soomeski, eriti kui arvestada sealseid sageli näotuid elamistingimusi, kõrgemaid kulusid eluolule ja perekaugust. Kinnisvarafirmade hiigelkasumid sulavad rohkem seepärast, et palgakulud tõusevad, ja palju vähem seepärast, et nõudlus võib hakata vähenema.  
 
Euroopa Liit tõi juurde palju potentsiaalset turgu ja kõrgemaid hindu, mis on tunduvalt ületanud palkade kasvu. Isegi 20% palgakasv ei ole midagi erilist, kui teenuse või kauba hind kasvab enam kui 50% aastas.  

Olümpiale saame, aga medali?

Palgakasvuks avaldab survet seesama Euroopa Liit. Lääne-Euroopa ootab idaeurooplasi meeleldi kanu kitkuma ning torutöid tegema ja on nõus selle eest maksma Riigikogu liikme palka. Miks on palgavahed sama töö eest nii suured, eriti kui kauba hind, mida need töökäed teevad, on sarnane?  

Eesti on Euroopa majandussüsteemiga lõimunud 15 aastat, kuid protsess on pooleli. Ühel ilusal päeval avastame, et Eesti elamistingimused on väga sarnased arenenud lääneriikide omadega. Mitmete jaoks on juba täna, kuid ma pean silmas kogu rahvast. Selleks peaks mediaanpalk kasvama vähemalt 4 korda, mis on sarnane Euroopa Liidu kõrgeima miinimumpalgaga Luksemburgis.  
 
Euroopa Liit toob meile pikemas perspektiivis ainult võimaluse olümpiamängudel osaleda, kuid ei anna mingit garantiid, et tuleme olümpiavõitjaks. Selleks peame ise trenni tegema. Ja teistest paremad olema.  
 
Eesti koht Euroopa Liidu sees võib olla 10–15 aasta pärast keskmiste hulgas (kui vaadata numbreid inimese kohta), kuid see näitab vaid siis midagi, kui me oleme kõige edukamad idaeurooplased ja ka mõnele lääneeurooplasele ära teeme. Tsiteerides Kristina ©miguni: tiitlivõistlustele Jaapanisse pole mõtet sõita taldrikuid ostma. Palk kasvab palju niikuinii, kuid kellel täpselt ja kui palju, sõltub väga palju igaühe isiklikest valikutest.